Postitused

Laps loeb raamatut koolivaheajal, kuid vanematel on peamurdmist, mida laps võiks veel teha

Appi, koolivaheaeg!

Ma ei tea, kuidas teistes peredes, aga meile valmistab koolivaheaeg pehmelt öeldes peavalu. Loomulikult on tore, et mina saan kauem magada, rahulikult silmad pähe joonistada ja rõõmsalt kella kümneks tööle minna. Ja nüüd tulebki see suur AGA – mis lapsest saab?

Muidugi on meil olemas vanavanemad, kuid olgem ausad – ega kümnene sinna enam eriti ei kipu. Pealegi on meie vanavanematel arusaam,et kuna nende poeg on veel gümnaasiumi viimases klassis, siis ilmselgelt on meie pesamunast piiga nende arvates sülelaps. Kas ta ikka oskab üksi üle tee minna, äkki ta eksib ära? jne.

Loe edasi

Lapse taskuraha

Taskuraha? Teenitud raha?

Jõudsin selle teemani siis, kui vanem laps taaskord nuias, et tal on vaja just seda XYZ-mänguasja ja üldse ta pole mitte kunagi midagi saanud (ja varsti peab minema talvel metsa maasikale) – tuttav jutt küllap paljudes peredes. Tekkis siis mõte, et ok, osta see endale, aga omaenda taskuraha eest.

Aga… kuskohast peaks üks 7/8-aastane raha saama?

Loe edasi

Judokas Aleksei Budõlin perega

Lõbusad vestlused kakskeelses peres

Meie pere on kakskeelne. Mina kasvasin eestikeelses keskkonnas ja kultuuris ning Aleksei venekeelses. Kuna minu vanemad olid mõlemad õppinud vene filoloogiat, siis kõik oma salajutud rääkisid nad vene keeles ja see tekitas minus alati suurt hasarti, et ära tabada, mida nad ometi seal omavahel seletasid. Enamasti oli see igav poliitika, kuid keel hakkas mulle külge.

Kui me Alekseiga alles hakkasime käima, siis ma ikka püüdsin teda tagant sundida, et ta eesti keele ruttu ära õpiks. Oma rolli mängis siin ka mingi rumal valehäbi teiste ees, sest kui ajakirjanikud hakkasid Aleksei vastu huvi üles näitama, jäi ta vastuse võlgu ega saanud end eesti keeles hästi väljendada. Alekseil ei läinud keele omandamine nii lihtsalt kui minul ja kuidagi iseenesest kujunes meie omavaheliseks suhtluskeeleks vene keel. Täna loen ja kirjutan ma vabalt vene keeles ja isegi paremini kui tema.

Loe edasi

Isetehtud supid jõulukingiks

Millise jõulutraditsiooni anname edasi oma lastele?

Enne veel kui selle aasta jõuludest saab udune mälestus ja kõik pikisilmi jaanipäeva ootama hakkavad, mõtisklesin sellest, kust pärinevad erinevate inimeste ja loomulikult ka minu jõulutraditsioon. Lapsed on juba ka selles vanuses, et meie pere praegused jõulude tähistamised hakkavad tõenäoliselt nende tulevasi pühasid mõjutama. Seega on päris oluline küsimus, millise jälje tahan ma oma laste püsimälusse seoses jõuludega jätta. Kas see on lõppematu kingiralli detsembri algusest teise jõulupühani või midagi muud?

Oma lapsepõlve jõuludest mäletan kõige eredamalt seda, et vanaemal olid väga armsad justkui lumised käbid, mille ta alati koridori kahe peegli ümber sättis. Loomulikult oli seal ka kuusk, mõnus jõulutoit ja alati käis ka jõuluvana. Kas ma jõuluvana kartsin või mitte, kas ma salme oskasin ette lugeda või mitte, kas kingitused üldse olid, vot seda enam ei mäleta.

Loe edasi

Lapsed jõuluetendusel

Kultuuritu teatrielamus

Käisime hiljuti lasteaiarühmaga teatris jõuluetendust vaatamas. Ühine väljasõit oli vahva, kuid ometi jäi sellest käigust suhu kibe maik ja kadus igasugune isu lastega veel kuskile minna.

Loe edasi

Maarika arutleb, kas ta on hea ema

Vitsaga või vitsata?

Tuntud laulusalm ütleb: “Head lapsed need kasvavad vitsata”. Minu meelest on nii, et kõik lapsed peaksid kasvama vitsata. Vähemalt meie peres on sedasi, kuigi mis seal salata – on olnud olukordi, kus lapsed on karistuse n.ö välja teeninud.

Loe edasi