Postitused

beebipoiss

Minu esimene ja teine sünnitus

Eile pajatasin sellest, kuidas sündis äsja meie kolmas laps, imearmas Karl Erich. Ta on rahulik ja mõnus tüüp, kes ei tee üleliia kisa-kära, kui just millegagi teda ei pahanda. Nüüd meenutan aga kahe esimese lapse ilmaletulekut.

Meie pere esimene laps, oktoobrilapsest poiss, sündis täpselt tähtajal. Teine laps, tüdruk, lasi meil ennast natuke oodata – tähtaeg oli augusti lõpus ja peaaegu oleks esimese koolipäeva sünnipäev tulnud, aga napilt jõudis järgmisesse kuupäeva. Kokkuvõttes oli ta 10 päeva tähtajast üle.

Loe edasi

tita on sündinud

Beebi on sündinud! Aga mis päeval?

Ja meid ongi viis! Algul saime teada, et beebi sündis 26. jaanuaril, kuid siis selgus, et 25. jaanuaril kell 23. 59! Räägin täna kolmanda beebi sünnist ja homme kahest esimesest.

Meie pere kolmanda lapse sündimise tähtaeg oli arvutuslikult 24. jaanuar. Vahepeal ennustati ultrahelide järgi ka tähtaegasid 19. jaanuarist 25. jaanuarini.

Loe edasi

Rasedus ja tööl käiv naine

Sünnitus võib alata

Sellel nädalal sai beebiootusest 38 nädalat täis ehk põhimõtteliselt on nüüd järgmise nelja nädala jooksul beebil aeg sündida. Meie peresse on lisandumas kolmas põnn ja see on mulle oluline verstapost mitmes mõttes. Olen ise pärit suurest perest – meid oli pikka aega, kuni teismeliseeani kolm, kuni peresse lisandus väikevend. Huumoriga asja võttes: kui hiljuti kuskil mainiti, et Eesti iibe tõstmiseks on vaja 2,1 last pere kohta, siis seda 0,1 on väga keeruline ette võtta. Tuleb ikka järgmise täisnumbrini ümardada 🙂

Kui kolmandale lapseootusele tagasi vaadata, siis on väga palju olnud sarnast eelmisele kahele rasedusele ja samas on see ikka täiesti teistmoodi olnud. Eriti see, mis tööd ja kodust elu puudutab. Nii nagu varasemate rasedustega, olen ka nüüd olnud usin töömesilane. Just täna sai viimast korda kontoris käidud ja asjad mõneks ajaks kokku pakitud.

Loe edasi

Aleksei Budõlin oma naisega, kes ootab teist last

Keisrilõikeid saab meenutada kibeduseta

Kui ma jäin meie esimese lapse ootele, ilmusid mu voodi kõrvale vastavad raamatud. Ka peatükid, mis puudutasid keisrilõiget, lugesin kohusetundlikult läbi, ent hinges valmistusin ikka katsumuseks, mis kulgeb traditsioonilisel moel. Minu hirmud olid pigem seotud lugudega, mida ema rääkis nõukaaegsest sünnitusmajast, või siis stiilis, et tugevad kõhulihased on sünnitusel hoopis takistuseks, aga ka – äkki ma teen ennast selle protsessi käigus täis. Naiivitar, noh!

Rasedus kulges oivaliselt ja veel kaheksandal kuul kolisime oma pisikesest ühetoalisest suuremasse koju, kusjuures ma traavisin treppidest üles-alla nagu üks vahva täissöönud Duracelli jänes. Tähtaeg oli seatud just kuupäevale, mil Aleksei pidi võistlema MMil. Ja medal tuli! Aga sel ööl tegi kõhubeebi sellist rumbat mu kõhus, et silmanurgast pisarat pühkides olin kindel, et tuleb üksi sünnitama minna.

Loe edasi