Postitused

Meie pere tegus aasta

Tere taas, toredad Eesti Pere keskkonna lugejad!

Viimati kirjutasin siia pisut rohkem kui aasta tagasi, kui meie pere pesamuna sai aastaseks. Kolmanda lapse ootus ja esimene eluaasta oli huvitav ja väljakutseid täis aeg. Pidime kohanema olukorraga, kus lapsi oli ühtäkki rohkem kui ühe täiskasvanu käe otsa mahtus, mis sest, et üks lastest oli juba niipalju suur, et ta käest kinni hoida enam eriti ei tahtnud. Aasta sai täis ja elu läks oma kiiret rada pidi edasi.

Nüüd on meie kolmas laps kaheaastaseks saanud ja elu on omamoodi keerdkäike vahepeal keerutanud. Kui esimesel eluaastal oli see väike tüüp päris üksjagu haige, siis pisut peale esimest sünnipäeva ja gripi põdemist läks meil elu juba natuke rohkem reele tagasi. Üks päris suur ehmatus oli eelmise suve alguses kui pidime suisa erakorralisse lastehaigla vastuvõttu minema. Siis järgnes aga soe ja ilus suvi, pikk puhkus Viljandis ja uskuge või mitte – kõik lapsed olid täiesti terved kuni oktoobri alguseni!

Meie pere tegus aasta

Mõne lõiguga tervest aastast ülevaadet anda on muidugi täiesti lootusetu, sest kõik päevad on ju nii palju tegutsemist täis olnud. Suuremaid sündmusi on meil selle aasta jooksul olnud päris palju. Üks olulisematest verstapostidest oli näiteks meie vanima lapse kooli alustamine.

Esmakordselt kooli mineva lapse vanematena kolistasime ikka nii mõnegi ämbri läbi. Tänaseks on see kõik õnneks juba hakanud vaikselt rutiiniks saama.

Minu jaoks oli märgilise tähendusega ka meie septembri alguses 4-aastaseks saanud tütre valmisolek lasteaeda minna. Kui aasta varem kolmeselt oli ta täiesti ja totaalselt lasteaia vastu, siis nüüd tahtis ta sinna päris hea meelega minna. Tema põhiline lause läbi suve oli “mul pole ühtegi sõpra” ja neid mängukaaslasi on ta lasteaiast nüüdseks mõne leidnud.

Abikaasa rabeles mitmel rindel ja suvepuhkuse ajal leidsime tõesti vaid üksikud nädalavahetused ja mõned päevad perega koos aja veetmiseks. Meie kortermajas ja korteris toimus suvekuudel remont, mis ei saanud isegi kooli alguseks veel piisavalt valmis. Nii saime lastega päris palju minu ema juures Viljandis aega veeta. Septembri esimestel nädalatel said kodus olla vaid abikaasa ja koolilaps.

Väike isiklik suunamuutus

Ka isiklikus plaanis toimus eelmisel aastal palju. Õppisin uuesti unistama, mõtlesin ja tegelesin hästi palju teadlikult enda tahtmiste väljaselgitamisega ja hakkasin omandama uusi teadmisi ja oskusi täiesti uuest valdkonnast.  Sügisel leidsime toreda koduhoidja, kes meid kolm päeva nädalas mõned tunnid lastehoidmise ja koduga aitab.

Suvel alustasin teadliku treeninguga, et õppida oma süvalihaste ja vaagnapõhjalihaste toimimist paremini tundma. Võtsin selle ette, sest mul on diastaas (kõhusirglihase lahknemine), nabasong,  ja ma ütleks, et tol hetkel olid ka suhteliselt mittetoimivad süvalihased.

Olen varem proovinud erinevaid diastaasi raviks ettenähtud programme, mis ei ole mulle kuidagi klappinud. Midagi on mu jaoks alati puudu jäänud.

Otsisin päris pikalt, mis see õige lahendus võiks olla. Läbi erinevate soovituste leidsin lõpuks põhjalikuma käsitluse ja programmi “Restore Your Core”. See on aidanud mul ennast tunda oma kehas palju paremini, kui ma aastaid olen tundnud. Uued igapäevased liikumisharjumused on igatahes juba tekkinud.

Kuidas edasi?

Mul on plaanis lisaks mujale kirjutamisele ka siia aeg-ajalt väikseid ülevaateid kirja panna, millega parajasti oma kolme lapse kõrvalt tegelemas olen. Nagu ikka, logistika meistriklass on kolme väikse lapsega täies hoos.

Kui sind, hea lugeja, diastaasi ja vaagnapõhja teemad kõnetavad, siis kutsun sind Facebooki gruppi “Liigu teadlikult” (NB! ainult naistele) kaasa rääkima. 2019. aasta postitused on leitavad mu veebilehelt www.tegutse.ee ja aeg-ajalt postitan ühtteist ka instagrami @riina.arund.

Malena ja Aleksei Budõlin

Lapsed kasvavad mühinal

Lapsed kasvavad tõesti mühinal – võõrad lapsed eriti kiiresti, isiklikud aga sellise kohinaga, mis lukustab kõrvu, kraabib mööblit, muudab tuju vastavalt tuule suunale, ning annab elule aina vürtsi juurde. Mõni märkab oma lapse sirgumist kinganumbri järgi, teine raamatuvirna suurusest öölaual, kolmas aga lapselaste ilmumisest ukse taha…

Loe edasi

lapsed koos vanematega

Lapsed ei vaja muud, kui olla osa meie elust

Minu ema suri, kui olin 9 aastat vana. Ma ei mäleta ühtegi asja, mis ema mulle ostis, kuid mäletan kõike, mis me koos tegime. Väikese tüdrukuna meeldis mulle ema aidata ja olla temaga koos. Me kokkasime, rohisime peenraid, koristasime koos…

Minu ema ei mänginud minuga, vähemalt ma ei mäleta seda, kuid kõik koos tehtud tegemised olid lahedad. Me rääkisime palju. Minu ema luges mulle unejutte, laulis magama jäämise ajal ning ühte kunstitööd mäletan ma ka. Tänu traagilistele sündmustele olen enda lapsepõlve uurinud ja analüüsinud läbi ning lõhki. Igas halvas on ka midagi head…

Loe edasi

ema ja laps

Ilusat emadepäeva, armas ema!

Tänasel päeval sobivad ema-lapse suhte üle mõtisklemiseks ilusad värsiread Kahlil Gibrani “Prohvetist”: Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.

Ja ta lausus:

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.

Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.

Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,

Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

 

Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.

Sest neil on nende eneste mõtted.

Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,

Sest nende hinged elunevad homse kojas,

mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.

Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnaseks.

Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.

Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.

Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ning kaugele.

Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;

Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.

 

 

 

kell ja aeg

Kui aega saate, tulge minu juurest läbi, mis sest et tornikell on löönud pool kaksteist… (Andrus Rootsmäe)

Kunagi vastas see lause tõele, nüüd aga loodan ma tavaliselt, et olen selleks ajaks jõudnud päevatoimetused valmis ja olen voodis teki all ja uni on ka juba tulnud (selle viimasega on aegajalt probleeme).

Käies täie rauaga tööl ja omada kodus lastega peret. Kuhu mahuvad sõbrad? Aeg iseendale?

Küsimus on ikka ja alati prioriteetides. Nagu ühe hää sõbraga räägitud – mul on alati aega… selle jaoks, mis on mulle tähtis.

Loe edasi

Laps loeb raamatut koolivaheajal, kuid vanematel on peamurdmist, mida laps võiks veel teha

Appi, koolivaheaeg!

Ma ei tea, kuidas teistes peredes, aga meile valmistab koolivaheaeg pehmelt öeldes peavalu. Loomulikult on tore, et mina saan kauem magada, rahulikult silmad pähe joonistada ja rõõmsalt kella kümneks tööle minna. Ja nüüd tulebki see suur AGA – mis lapsest saab?

Muidugi on meil olemas vanavanemad, kuid olgem ausad – ega kümnene sinna enam eriti ei kipu. Pealegi on meie vanavanematel arusaam,et kuna nende poeg on veel gümnaasiumi viimases klassis, siis ilmselgelt on meie pesamunast piiga nende arvates sülelaps. Kas ta ikka oskab üksi üle tee minna, äkki ta eksib ära? jne.

Loe edasi

Koolivormi kiituseks

Mina olen üks nendest emadest, kes pooldab koolivormi. Pooldan nii tulihingeliselt, et kord kui selle teemaga taas lastevanemate koosolekul  päevakorrale tulin, oli mul tunne, et saan kohe ühelt lapsevanemalt kotiga vastu pead.  „Minu laps armastab satsidega kleite“ ja „minu laps väljendab riietega oma loomingulisust“ olid vanemate põhjendused koolivormi vastu.

Minu arvates pole need aga mingid veenvad argumendid ja nii ma sel teemal enam ei peatunud. Kool on koht, kus omandatakse teadmisi, ning igasugune loominguline eneseväljendamine on kooliväline või siis huvialaringi tegevus. Niisiis ma oma lapsele kahjuks koolivormi välja ei kaubelnud.

Loe edasi

Isetehtud supid jõulukingiks

Millise jõulutraditsiooni anname edasi oma lastele?

Enne veel kui selle aasta jõuludest saab udune mälestus ja kõik pikisilmi jaanipäeva ootama hakkavad, mõtisklesin sellest, kust pärinevad erinevate inimeste ja loomulikult ka minu jõulutraditsioon. Lapsed on juba ka selles vanuses, et meie pere praegused jõulude tähistamised hakkavad tõenäoliselt nende tulevasi pühasid mõjutama. Seega on päris oluline küsimus, millise jälje tahan ma oma laste püsimälusse seoses jõuludega jätta. Kas see on lõppematu kingiralli detsembri algusest teise jõulupühani või midagi muud?

Oma lapsepõlve jõuludest mäletan kõige eredamalt seda, et vanaemal olid väga armsad justkui lumised käbid, mille ta alati koridori kahe peegli ümber sättis. Loomulikult oli seal ka kuusk, mõnus jõulutoit ja alati käis ka jõuluvana. Kas ma jõuluvana kartsin või mitte, kas ma salme oskasin ette lugeda või mitte, kas kingitused üldse olid, vot seda enam ei mäleta.

Loe edasi

tita perekeskuses

Särasilmsed noored vanemad Pärnus

perekeskuses

Gätlin koos tütre ja pojaga perekeskuses 2013. aastal

Pärnus tegutseb juba aastaid Noore Vanema Perekeskus – koht, kus saadakse abi, nõu ja lihtsalt häid sõpru. Mind tõmbab sinna tagasi emade-isade positiivsus – iga päev on nagu jõulud. 

Eelmises postituses mainisin MTÜ Noore Vanema Perekeskust.  See organisatsioon on pea kümme aastat innustanud Pärnu noori vanemaid haridustee jätkamisel, tööturule naasmisel ja iseseisvasse ellu astumisel.

Loe edasi

Lapsed jõuluetendusel

Kultuuritu teatrielamus

Käisime hiljuti lasteaiarühmaga teatris jõuluetendust vaatamas. Ühine väljasõit oli vahva, kuid ometi jäi sellest käigust suhu kibe maik ja kadus igasugune isu lastega veel kuskile minna.

Loe edasi