Postitused

Puudega lapse pärast mures.

Uue kirjutamistuhinaga sügisele vastu

Minu viimasest blogipostitusest alates on päris palju vett merre voolanud, proovin nüüd üle pika aja jälle kirjutamislainele saada. See vahepealne aeg on olnud täis töiseid ja koduseid toimetusi, suvi möödus põnnidega koos kuumust nautides ja trotsides.

Loe edasi

Suvevaheaeg võiks olla lühem

Suvevaheaeg lühemaks!

Jah, ma tean, et mu ettepanek on ääretult ebapopulaarne, aga nii ma arvan. Alustaksin siinkohas tsiteerides üht oma sõpra, kes tabavalt suvevaheaja pikkuse kohta ütles, et ega me enam agraarühiskonnas ei ela, kus lapsed tuleb varakult põllule saata. 

Loe edasi

Vanemad mõtlevad, kuidas sisustada koolivaheaeg

Koolivaheaeg on lähedal

Kevad on juba täies hoos, päike kõrvetab mõnusalt ja virgematel on ammu kõik aiatöödki tehtud. Mulle väga meeldib see aeg, kui kõik hakkab roheliseks minema: esimese muru niitmise lõhn (kuigi olen värskele murule allergiline) ja kui lõpuks puhkeb õide mu lemmiklill Poeedinartsiss Actaea. 

Kui mõned nädalad tagasi see tärkav loodus veel eriti silma ei paistnud, siis see, et kevad on käes ja kooliaasta lõppemas, oli meie peres küll selgelt näha. Piiga on väsinud, hommikuti on aina raskem ja raskem tõusta. Juba loetakse päevi, millal ometi kõlaks selle aasta viimane koolikell ja algaks koolivaheaeg.

Loe edasi

Sõit Riiga meeldis lastele

Riia on suurem kui Surju

Koolivaheaegadega on praegu igavene segadus. Meie peres oli nüüd aprillis ühel lapsel vaheaeg, teised pidid koolis käima.

Vaheaja põhilist eelist – hommikul kaua magamist – kasutas poeg muidugi mõnuga, sest eriti mõnus on ju teist külge keerata siis, kui vend ja õde hommikujahedas majas end kooli sätivad… Aga palju sa ikka magad kevadisel valgel ajal. Käis korra spas ja kinos ja sõbral külas ja siis ühel päeval teatas, et tema tahaks ikka reisile ka minna. Nagunii kõik teised käivad Tenerifel, Egiptusel, Marokos ja Ameerikas.

Loe edasi

haige laps

Nädalavahetuse ootamatud keerdkäigud

Olen lastega nädalavahetusel üksi. Mees on kaitseliiduga metsas ning saatnud sõnumi, et neilt korjatakse telefonid ära, arvestagu ma sellega. Noh olgu, ega telefoni kaasas omamine ka suurt kasu poleks mulle toonud, mõtlen endamisi.

Laupäeval käime rongiga maal. Vanem laps arvab, et võiks paar päeva vanaema juures veeta – ikkagi koolivaheaeg ja nii ma tulen tagasi ühe lapsega. Ja käruga. Tartus muidugi peatub rong just sellel perroonil, kust vankriga ära saamine on paras väljakutse – nimelt tuleb läbida üks järsk trepp. Vankrite jaoks on küll ette nähtud ka üks tõstuk, aga selle töölesaamine on paras peavalu, nii et lihtsam on kaaluda alternatiive.

Loe edasi

Laps loeb raamatut koolivaheajal, kuid vanematel on peamurdmist, mida laps võiks veel teha

Appi, koolivaheaeg!

Ma ei tea, kuidas teistes peredes, aga meile valmistab koolivaheaeg pehmelt öeldes peavalu. Loomulikult on tore, et mina saan kauem magada, rahulikult silmad pähe joonistada ja rõõmsalt kella kümneks tööle minna. Ja nüüd tulebki see suur AGA – mis lapsest saab?

Muidugi on meil olemas vanavanemad, kuid olgem ausad – ega kümnene sinna enam eriti ei kipu. Pealegi on meie vanavanematel arusaam,et kuna nende poeg on veel gümnaasiumi viimases klassis, siis ilmselgelt on meie pesamunast piiga nende arvates sülelaps. Kas ta ikka oskab üksi üle tee minna, äkki ta eksib ära? jne.

Loe edasi