Postitused

Rahakotis on palju raha

Kas tagastad leitud rahakoti?

Ma olin, ausõna, juba vahepeal kaotanud usu inimeste headusesse, aga näe,  juhtus selline asi: minu piiga kaotas oma rahakoti. Sees raha, millega pidi minema kinno ja ostma klassiõele kingituse. Olin ise reisil ja laps helistas mulle, õnnetu ja ähmi täis, et nüüd tuleb sellest kodus pahandus. Õnneks ostis sõbranna ema kinopileti ja andis ka kingituse jaoks raha ja justkui sai asi korda.

Panin kohe üles ka ühte gruppi kirjelduse, millal kaotasime ja milline see kotike välja nägi. Tegelikult ma ei uskunud, et me rahakoti  tagasi saame. Esiteks polnud seal ühtegi piiga dokumenti ja teiseks oli see leidjale ju „maast leitud raha“.

Juhtus aga selline tore asi, et rahakoti leidis üks tüdruk, kes selle koju viis, ja tema ema võttis minuga ühendust. Ma vist ei jõudnud teda ära tänada. Kaotatud summa polnud küll väga suur, aga seda enam on mul nii hea meel, et piiga selle tagasi saab. Samuti on mul hea tunne, et meil ikka leidub neid inimesi, kes näevad vaeva ja soovivad leitu tagastada. Aitäh, see oli momendil minule nii vajalik tunne!

Olen ka ise leidnud suurema summa raha ja telefoni. Suvel rannast tulles märkasin auto katusel rahakotti ja telefoni, ikka sellist pisut uhkemat mudelit, ja rahakotti lahti tehes, et näha omaniku andmeid, nägin ka päris palju sularaha. Jooksin randa tagasi ja hõikasin inimese nime. Meesterahvas tõusis ja küsis milles asi. Kui seletasin, siis haaras mu käest kinni ja kamandas : „Oota, ma loen raha üle.”  Ausõna, korraks käis peast läbi mõte, et oleks pidanud selle endale jätma. Just sellepärast, et ma jooksen nagu hull mööda randa, et tagastada inimesele tema raha ja tema arvab, et olen sealt midagi võtnud? Tänu ma selle meesterahva suust ei kuulnud!

Üldjuhul ma alati kuulutan, kui midagi leian, ja enamasti ka suutnud asjad inimestele tagastada, mõned üksikud kõrvarõngad on aga siiski minu käes. Mu meelest peaks alati otsima üles omaniku, sest iial ei või teada, ehk oli see tema viimane söögiraha vms. Samamoodi ei jäta ma poes kunagi andmata mõnele vanainimesele paar eurot või teinekord vaid sente, mis neil poearve tasumisest puudu jääb.

Viimasel ajal jääb tegelikult silma, et meil on siiski palju neid inimesi, kes märkavad ja hoolivad. Kes on vanainimesele süüa ostnud, lapsed tuisuga koju viinud, kaklusele vahele läinud või kasvõi see, et nutvast lapsest mööda ei kõnnita.

Mõned aastad tagasi, kui olin just pikali doonoritelgis, jooksis mu pisem laps keskväljakul. Ta komistas ja kukkus nii õnnetult, et kulm ja põsk katki, verd jooksis ning see ei oleks pidanud jääma kõrvalseisjale märkamata. Tüdruk tuli minu juurde, kus õde teda tohterdas ja piiga nuttis, ise rääkides : „ Emme nad ju nägid, et ma sain väga haiget ja nad kõik astusid minust mööda“. Enamasti jalutavad seal lastega emad. Kuidas küll sai keegi julmalt astuda mööda pisikesest, kellel nägu verine? Miks me küll käime klapid peas, miks me kardame aidata? Või oleme lihtsalt nii ümbritsetud oma murekoormast, et me ei märka?

Olen saanud üsna valusalt vastu näppe ja lubasin kord, et panen endale suurelt seinale teksti : „Ükski heategu ei jää karistamata“ – lubaduseks see jäigi. Kui vähegi on minu võimuses, püüan ma aidata, näha ja kuulda.

 

Mida Teie olete teinud leitud asjadega? Kas märkate abivajajat?

 

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”