Postitused

Jõulud on, kui keegi kingib pilgu

Tartu Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp pidas pühapäeval, 23. detsembril Tartu linna 4. advendiküünla süütamisel kõne, kus arutles selle üle, millal ja missugused võiksid olla ühed toredad jõulud.

 

Üks soome autor on kirjutanud:

Mõnikord on jõulud veebruaris,

mõnikord septembri sügispimeduses,

kui nii juhtub, et järvedel on jää

sisemiselt, meis.

Mina ehin aegajalt jõulupuu

kui haiget saan või äkki on pidumeeleolu

– sisemiselt, salaja –

ja koristan selle jälle ära, nii et keegi ei märka

kasvõi keset pidu,

kui meeleolu on kustunud ära.

Sel kombel see ei kulu,

ei kuiva ega pudise.

Jõulud on kui keegi kingib pilgu, ulatab käe.

Kui armastatu tuleb üle tänava  ja veel

ja veel ei märka.

Kui laps liigutab maailma üsas ja ütleb:

„Mina toon rahu inimeste keskele,

mina tulen.“

Me tahame ja otsime jõulutunnet, sest see seostub meil millegi sooja, südamest tuleva ja rahuga. Kas te pole vahel mõelnud, et jõulutunnet on lihtsam tekitada teinekord siis, kui päriselt ei olegi jõulud?

Arutasime hiljuti koguduses, milline on normaalne kristlane ja jõudsime järgmistele järeldustele:

– autentne, elades ise oma elu
– olles just selle eluga eeskujuks
– armastav, päriselt
– andeks andes võlad, et meilegi antaks andeks
– tehes teisele seda, mida tahan et mullegi tehtaks

Kas saaks siit teha järelduse, millised on normaalsed jõulud? Küllap need, kus me kogeme, et meie ise ja meie lähedased on just samasugused, nagu siin kirjeldatud.

Et me saame olla autentsed, armastavad ja seda tõesti ja siiralt ja päriselt. Et meile antakse andeks ja meist hoolitakse kui iseenesest. Eeldusel muidugi, et iseenesest hoolitakse. Sellised oleksid päris toredad jõulud, kas pole. Normaalseid jõule teile kõigile!

 

Ilusat uut alanud aastat – väikese hilinemisega!

Eelmise aasta lõpp oli nii kiire, et ma polegi saanud mahti kirjutada. Tegemisi oli päris palju nii tööl kui kodus.  Ja nagu paljud võiks arvata, et jaanuar oli nüüd rahulikum kuu, ei ole see sugugi nii. Vähemalt meie peres. Paar nädalat tagasi oli mu pojal sünnipäev – ta on nüüd 7-aastane! Peale seda toimus mul sõbrannadega väike pidu – sõbranna juubeli tähistamine. Nüüd tuleval nädalavahetusel on ämma sünnipäev… Töö juures läheb ka sama trall edasi – töödel lõppu ei paista.

Loe edasi

Jõulud ja kinkimine

Miks me teeme jõuluajal kinke?

Kas te olete kunagi mõelnud, miks jõuluajal kinke tehakse? Mina olen küll selle üle juurelnud ja kristlik traditsioon mulle ka vastuseid annab, aga kui me vaatame üldist ühiskondlikku pilti, siis kinkimine on ju üleüldine ja mitte midagi ristiusuga kaasas käivat. Miks on jõulud kinkimise aeg? Miks on vaja teha kinke detsembris?

Loe edasi

Asjad tõstavad staatust?

Kas asjad teevad minust selle, kes ma olen?

Olen lapsepõlves tundnud puudust ilusatest riietest, neidude elu juurde kuuluvatest vidinatest ja kohati ka toidust. See ei ole see, mida ma lahata tahaksin, vaid lihtsalt tõdeda, et kõik see määrab meie elu. Kahekümnendates arvasin, et mida rohkem asju mul on, mida suurem teler ja vingem telefon, seda aksepteeritavam ma olen. Sest asjad teevad minust selle, kes ma olen. Aga kas ikka teevad? 🙂

Loe edasi

Isetehtud supid jõulukingiks

Millise jõulutraditsiooni anname edasi oma lastele?

Enne veel kui selle aasta jõuludest saab udune mälestus ja kõik pikisilmi jaanipäeva ootama hakkavad, mõtisklesin sellest, kust pärinevad erinevate inimeste ja loomulikult ka minu jõulutraditsioon. Lapsed on juba ka selles vanuses, et meie pere praegused jõulude tähistamised hakkavad tõenäoliselt nende tulevasi pühasid mõjutama. Seega on päris oluline küsimus, millise jälje tahan ma oma laste püsimälusse seoses jõuludega jätta. Kas see on lõppematu kingiralli detsembri algusest teise jõulupühani või midagi muud?

Oma lapsepõlve jõuludest mäletan kõige eredamalt seda, et vanaemal olid väga armsad justkui lumised käbid, mille ta alati koridori kahe peegli ümber sättis. Loomulikult oli seal ka kuusk, mõnus jõulutoit ja alati käis ka jõuluvana. Kas ma jõuluvana kartsin või mitte, kas ma salme oskasin ette lugeda või mitte, kas kingitused üldse olid, vot seda enam ei mäleta.

Loe edasi

tita perekeskuses

Särasilmsed noored vanemad Pärnus

perekeskuses

Gätlin koos tütre ja pojaga perekeskuses 2013. aastal

Pärnus tegutseb juba aastaid Noore Vanema Perekeskus – koht, kus saadakse abi, nõu ja lihtsalt häid sõpru. Mind tõmbab sinna tagasi emade-isade positiivsus – iga päev on nagu jõulud. 

Eelmises postituses mainisin MTÜ Noore Vanema Perekeskust.  See organisatsioon on pea kümme aastat innustanud Pärnu noori vanemaid haridustee jätkamisel, tööturule naasmisel ja iseseisvasse ellu astumisel.

Loe edasi

Kassipoeg on jõulukink

Jõulud – kinkimise aeg. Aga miks?

Jõuludel tuleb jõuluvana ja toob kingitusi. Üldjuhul siis kui peres/suguvõsas on sobilikus eas lapsi. See käib asja juurde, nii lihtsalt on. Viimasel ajal on ajakirjanduses kõvasti vahtu ja laineid löönud meie presidendi otsused mitte kirikusse minna ning jutu sees poetatud arusaam jõulude ja kiriku mitte ühtekuulumise kohta. Ütlen kohe ära, et minu jaoks jõulud=Kristuse sünnipäev. Aga see ei tähenda, et ma eiraks teisi võimalusi.

Eestlaste kaugus institutsionaliseeritud usust on teada, kuigi eestlased on igati tavapärane usklik rahvas, lihtsalt paljudele ei meeldi kuuluda kirikusse. Aga millessegi usutakse ikka. Või siis ei ole usk lihtsalt pildil. See on asi, mis on lükatud kapinurka paremaid aegu ootama. Seega on arusaamu erinevaid.

Loe edasi

Ema ja laps said kingid jõuluvanalt

Imelised jõulud

Meile helistas Martinus. Ta salgas, et on Nicolaus. Ma arvan, et ta on. Ühesõnaga, istusime täna lapsega nagu kaks kägu aknal ootamas. Meile kingiti pliit!

Pliit! ja mitu kotitäit jõulukraami (isegi uued potid-pannid pliidi jaoks), kõik otsekui meie soovinimekirjast. See nimestik on mul siiani kotis. Lapsega ühel õhtul koos unistasime, ükski hing peale meie kahe pole seda näinud. Keegi kuskil teadis. Vähemalt Martinus. Või Nicolaus. Ma ei teadnud, et jõuluvana on päriselt olemas.

Loe edasi

Lapsed teevad koos emaga piparkooke

Päkapikud ja piparkoogid

Meie pere jõulude tähistamine saab alguse tavaliselt 1. advendist või 1. detsembrist, kumb parasjagu enne tuleb. See on see hetk, millest alates oodatakse päkapikku ja pikisilmi ka jõulupühi. 6-aastasele toob päkapikk juba kolmandat aastat igal hommikul pisikese peotäie Lego juppe koos väikese kommiga.

Loe edasi

Laps tahab päkapiku kinni püüda

Püüan päkapiku kinni!

 

Viiene Albert askeldab päkapikusussi juures, tõstab mingeid kaste, sätib taskulampi.
“Tegin päkapikulõksu! Panin taskulambi ja kommi. Kui päkapikk tuleb ja ronib sussi sisse, siis ma pigistan sussi pealt kinni ja saan päkapiku kätte!”

Eelmisel õhtul:
“Varsti on magamise aeg, siis saangi jääda oma taskulambiga valvama!”
– “Mida sa valvad?”
“Päkapikku. Kardan, et ta tahab mulle siili magamise kotti panna!”