Postitused

Emadepäev tekitab emotsioone

Emadepäeva vastuolulised tunded

Emadepäeva eelõhtul valasin pisaraid. Mitte et nutmine minu jaoks midagi erilist oleks, see käib lihtsalt. Aga siiski… Otsisin ühe artikli jaoks pilti endast ja lapsest ja kuna lugu räägib imetamisest, siis pilt võinuks olla minust ja väikesest lapsest. Ja muudkui lehitsesin kaustu ja kurbus tuli peale…

 

Sest kõikide nende toredate hetkede kõrval neid pilte, kus ma olen mõne lapsega kahekesi või veelgi enam, kus laps oleks mul süles, no neid pilte enam arvutist naljalt ei leia. Suurem osa emaksoldud ajast olen teinud ju pilte paberi peale ja eks neid kõvakettaid on ka omajagu õhtule läinud…

Lapsed on suureks kasvanud!

Igal juhul sain korraga aru, et mul pole enam väikest last, keda süles hoida. Kaheksane ei lase enam musigi anda, sest “emme, ma olen juba suur!”. Saatsin vanemale tütrele sõnumi, et “appi, ma olen nii kurb, sest te olete suureks saanud” ja tema vastas, et ära kurvasta, küll saad varsti lapselapsi hoida. Mis muidugi lohutab.

Mul on ambivalentne suhe igasuguste tähtpäevade ja ettekirjutatud pidutsemistega. Et mitte öelda – tõrge nende suhtes. Kogu see sentimentaalsus ja käsu korras lasteaias-koolis tehtud kaardid, brrr. Ja kui isegi Bauhofis mulda ostes tuleb kõlaritest emadepäevateemaline reklaam… no ei taha!

Emadus on suur rõõm ja väljakutse ja naise jaoks olemise viis. Tunnen, et mind isegi natuke solvab see, kui aastas korra sel teemal vahtu üles keerutatakse. Ühiskond peaks oma emasid austama nii loomulikult nagu hingama. Mitte sildistama, mitte ahistama, mitte näpuga näitama ega konkursse korraldama.

Ükspäev tuli mulle mõte, et see Aasta Ema konkurss on näiteks võrreldav sellega kui teha konkurss aasta armastajale. Kes armastab kõige paremini? Ja on sealjuures kõige säravama karjääri teinud…

 

Merje lapsega

Merje on seitsme lapse ema

Samas möönan, et mina olen traditsioonilise pere suur fänn ja mul pole selle propageerimise vastu midagi. Sellele see konkurss vist suunatud on.

Emadepäeva kaunid hetked

Aga jah. Minu lastest olid sel emadepäeval kodus ainult tütred. Kuna vanemat tütart saan suhteliselt harva näha, sest enamasti elab ta linnas, siis oli see koosolemine ülitore ja -armas. Saime palju rääkida, elu ja armastuse asju arutada.

Suured pojad helistasid ja olid valmis mind kuulama. Parim kingitus inimesele on see, kui teda keegi kuulab. Nii ütles kord ühel kursusel üks tark õppejõud. Ja minu pojad oskavad kuulata, kaasa mõelda ja kaasa tunda.

Ja nooremad pojad olid jälle pinksilahingus. Tervelt kaks päeva Virumaal, kust toodi ära hunnik medaleid ja auhindu. Superlahe kingitus emale, kui saad telefoni teel sõnumeid oma laste võitude kohta 🙂

Nii et tegelikult möödus minu “päev emale” telefoni otsas ja peenarde vahel. Kuna lapsi mul enam väga kasvatada pole, siis kasvatan taimi. Valmistan peenraid ette, kujundan mõttes kõiki neid kauneid õiepõlde, külvan hernest ja rohin. Nauding!

Kuna isegi poodiminekule ei tahtnud seda kaunist päeva raisata, siis avastasin õhtul, et külmkapp on tühi ja hakkasin õhtul umbes 9 paiku endale läätsesuppi keetma.

Igikestvat emadepäeva kõikidele õnnelikele naistele, kes emaks on saanud! 🙂

 


 

Olen abielus parima mehega võimalikest, hõbepulmadki möödas. Ja meil on 7 last, kellest juba 4 täiskasvanud. Õppinud olen õpetajaks, aga lasteaiast saati tahtnud saada emaks. Olen väga õnnelik iga oma lapse olemasolu üle ja väga tänulik neile, et nad on mind juhatanud läbi selliste metsikute teemade nagu sünd, tervis, haridus, suhted, armastus…

 

ema ja laps

Ilusat emadepäeva, armas ema!

Tänasel päeval sobivad ema-lapse suhte üle mõtisklemiseks ilusad värsiread Kahlil Gibrani “Prohvetist”: Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.

Ja ta lausus:

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.

Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.

Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,

Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

 

Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.

Sest neil on nende eneste mõtted.

Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,

Sest nende hinged elunevad homse kojas,

mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.

Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnaseks.

Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.

Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.

Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ning kaugele.

Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;

Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.