tass kohvi lahke inimesega

Üks tassike lahkust, palun

Ühel suvepäeval sammus meie taluõue võõras naine. Kuldne retriiver Mia võttis ta valjuhäälselt ja sõbralikult vastu ning juhatas pererahvani. Selgus, et vanatädi põgenes vägivaldse sugulase eest ja palus: „Kas võiksite mu viia Viljandisse või tellida takso?“

Lubasin ta sõidutada linna umbes tunni aja pärast, seniks istusime laua taha, võtsime pruukosti ja puhusime juttu. Peagi tuli välja, et proua Anne oli ühe minu tuttava ema. Mul ei olnud aimugi, et selle mehe vanemate talu oli meie uuest kodust paari kilomeetri kaugusel.

Praegu mõtlen: Eesti on nii väike ja kui olen kellegi suhtes lahke või hoolimatu, võib olla üsna kindel, et see inimene on mõne minu tuttava või sõbra tuttav, sõber või koguni sugulane…

Mida mulle head on tehtud?

Detsembris on meil kombeks teha rohkem head. Nüüd on juba käes jaanuar… Vaatan veel möödunud aastale tagasi ja avastan, et head on mulle tehtud ka teistel kuudel, ja mitte vähe.

Kord ootasin oma vanemat poega Viljandi Gümnaasiumi parklas. Kuna minutid venisid, lülitasin auto mootori lõpuks välja. Hakkasin uuesti käivitama, ei õnnestu. Mida teha?

Teadsin, et lähimad autoparandused on pooleteise kilomeetri ulatuses, kuid väike autotarvete pood mõnesaja meetri kaugusel. Lonkisin sinna, rääkisin oma mure ära. Müüja palus natuke oodata, lukustas siis ukse ja sõidutas mu auto juurde. Lükkas Ugala teatri kõrval olevast mäest auto käima … Sõitsin tema poe juurde, kus ta laadis aku ja soovitas see lähitulevikus välja vahetada. Tasu ta ei soovinud, piisas tänust…

Teisel korral pidin hommikul jõudma Tallinnas Tartusse suunduvale bussile. Piletki oli päev varem ostetud. Ema, kes veelgi varem tööle suundus, lubas mu õigel ajal telefoni kaudu äratada. Kuid minu telefoni aku oli tühjaks saanud ja nii magasin õndsalt sisse… Ärkasin 15 minutit enne bussi väljumist. Tallinna Ülikooli juurest ei jõuaks bussijaama ka suvisel ajal 10 minutiga, ammugi siis lumesupis kahlates. Tormasin lähima bensiinijaama poole, kus võõras 30ndates aastates mees oma autot tankis. Palusin ennast bussijaama sõidutada. Jõudsime sinna vahetult enne bussiuste sulgumist.

Mõni kuu tagasi vajasin partnerit ühes juriidilises tehingus. Mitu sugulast ütlesid ära.. Hea sõbranna aitas. Jah, võiks ju mõelda, et tõelist sõpra tunnedki hädas. Kuid üks veelgi vanem tarkus edastab, et kes siis ikka oma lähikondlasele head ei teeks, enamik ju siiski teeb. Võibolla väljendub sügav headus aga selles, kui aitad kedagi, keda ei tunnegi või kes on lausa ebameeldiv, vastane, ega soovi selle eest midagi vastu, isegi mitte tänu.

Meie äsja uksed avanud lastevanemate portaalis Minu Pere jutustas oma raskustest üksi last kasvatav ema. Ta ei ole loll, laisk ega joodik, kuid pidanud töötuna kannatama rohkem kui korra tühja kõhtu. Mitu päeva järjest… Südantsoojendav oli kogeda, et paljud võõrad inimesed soovisid teda aidata.

Võibolla väljendub sügav headus aga selles, kui aitad kedagi, keda ei tunnegi või kes on lausa ebameeldiv, vastane, ega soovi selle eest midagi vastu, isegi mitte tänu.

See pani mind meenutama aastatetagust intervjuud Mustvee kirikuõpetaja Eenok Haameriga, kes on uurinud meie esivanemate hingeelu. Küsisin temalt toona, kas eestlased ikka on nii külmad ja hoolimatud, kui praegu vahel tundub, või me ise ennast hindame.

Eestlased on lahked

Haamer ei olnud sellega nõus. Eestlaste pärimusse süvenemine on talle näidanud, et meie esivanematel on olnud teistsugune mõtteviis kui indogermaanlastel, kellel käib pidev hea ja kurja võitlus. „Paistab silma, et headus on olnud kunagi meie rahva jaoks mäekõrguselt kurjusest üle. Kurjus ei olnud olemata, aga kurjus ei olnud headuse konkurent,“ rääkis ta.

Haamer on lugenud ka mitmeid reisikirju ja mälestusi, kus võõramaalased ütlevad, et nad ei ole kuskil kogenud nii suurt külalislahkust kui eesti peres. Tema ameeriklastest sõbrad on aga iseloomustanud eestlasi kui väga arukaid, sõbralikke ja heatahtlikke inimesi.

Kas need välismaalased on lihtsalt sattunud üksikute heade inimeste juurde ja ümber nurga, sinu-minu tuttavate, naabrite seas neid kohe kindlasti ei esine? Ei usu. Küllap ikka on. Meie tuttavate, sõprade ja naabrite seas – isegi meie endi peres… äkki isegi sina-mina oleme seda? Peamine, et me seda ise ära ei unusta, eriti siis, kui jõulud ammu möödas…

 


 

Made Maria (45) kolis koos poegade Joosepi ja Markusga (12 a ja 17 a) hiljuti Tartust Viljandimaale. “Tartu mürast sai lihtsalt villand, kiskus juba ammu maale,” tõdeb ta. Nüüd uurivad lapsed tiigi ääres põdrajälgi ja vaatavad tõtt rebase või mägraga.  “Elu on palju lihtsam ja loomulikum, kui võtad suvel peenrast enda kartuli ja tilli…kuid samas on logistika linnakoolide ja trennide vahel paras peamurdmine.”

 

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar