Laps magab

Oh, õudust – kuri lapsehoidja!

Astusin korteriuksest sisse ja vanatädi võttis mind sõbralikult vastu: “Poiss magab juba, kõik oli väga hästi.” Lapsehoidja kiirustas minema ja mina tippisin kikivarvul magamistuppa – kas tõesti on laps juba 8 ajal uinunud? Tavaliselt läheb ta voodisse 9-10 vahel… Poeg oli täiesti teki alla pugenud. Tõstsin tekiäärt ja nägin, et kolmeaastane piilub mind hirmunud silmadega. “Tädi Salme käskis magama jääda ja ei lubanud piiksatadagi. Ma kardan teda!”

See juhtus lapsehoidmise kolmandal päeval. Midagi hullu ju justkui polnud… No sundis magama, mis siis ikka… Ometi oli mul kohe otsus tehtud: seda inimest ma enam oma lapse lähedale ei lase.

Tollal, 15 aastat tagasi, polnud lapsehoidjaid kerge leida. Panin lehte kuulutuse ja nii tädi Salme meie juurde ka jõudis. Igati viisakas naisterahvas, kes rõhutas oma puhtuse- ja korraarmastust. Seletasin talle, et vajan abi vaid mõnel korral nädalas, kui tööpäevad ajakirjatoimetuses pikemaks venivad, ja siis, kui laps juhtub ootamatult haigestuma. Muidugi uurisin ka tema tausta ja sain teada, et tal on täiskasvanud poeg ja kolm lapselast, ise on juba mõned aastad pensionil… “Kas te oma lapselapsi ei pea vahel hoidma?” küsisin naiselt. “Minia ei taha, et ma seda teeksin,” vastas vanaproua nina kirtsutades.

Siis ei osanud ma sellest veel suurt järeldada, kuid pärast magamapanemise intsidenti sain tema miniast aru. Kuigi mu lapsel oli hoitud silm peal ja kõht täis, sattus meile inimene, kes oli liiga nõudlik, et mitte öelda kuri. Oma lapse lähedale tahad ju ikka inimest, kes on sõbralik ja hea, mitte nagu kuri võõrasema, kes paneb lapse hirmust värisema.

Jätkasin oma lapsehoidja otsinguid ja leidsin peagi 20ndates eluaastates Tuuli, toreda neiu, kellega Markus hästi klappis. Tuuli läks aga varsti tööle ja soovitas enda asemele sõpra Mikku. Mikk oli 22, poolenisti vene päritolu, ja nagu peagi veendusin, sooja südamega. Ei olnud ta kindlasti selline korraarmastaja nagu tädi Salme… Pärast Miku lapsehoidmist tuli mul kodu kaua kraamida, kuid see polnudki peamine. Pojal oli temaga koos lõbus ja hea olla, nad mängisid nii kodus kui ka jalutasid väljas (tädi Salme eriti välja minna ei tahtnud), ja lihtsamad toidudki sai noormees tehtud.

Aastaid hiljem, kui Markus oli juba 14 ja Mikk üle 30, tuli kunagine lapsehoidja meile üle pika aja külla. “Tahan nii Markust näha, ta on vist juba väga suur,” oli mees elevil. Markus oli tõepoolest suur, paljutki enam Mikuga koosoldud ajast ei mäletanud, kuid mõned mälestuskillud siiski meenusid, rõõmsad ja soojad. Tädi Salme on jäänud õnneks mälu sellesse sahtlisse, kuhu on peale kirjutatud “unustatud täielikult”.

 

Millised on sinu kogemused lapsehoidjatega? Kust oled nad leidnud?

 


Made Maria (45) kolis koos poegade Joosepi ja Markusga (12 a ja 17 a) hiljuti Tartust Viljandimaale. “Tartu mürast sai lihtsalt villand, kiskus juba ammu maale,” tõdeb ta. Nüüd uurivad lapsed tiigi ääres põdrajälgi ja vaatavad tõtt rebase või mägraga.  “Elu on palju lihtsam ja loomulikum, kui võtad suvel peenrast enda kartuli ja tilli…kuid samas on logistika linnakoolide ja trennide vahel paras peamurdmine.”

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar