Lõhavere linnusemäele Lembitut otsima

Kui väljas soe ja päike kõrgel, on patt jääda koju konutama. Võtsime nädalavahetusel ette lühikese retke Suure-Jaani kanti, Lõhavere linnusemäele, kus sõdis muinasvanem Lembitu.

“Kuhu minna, kui ei taha reisida kaugele, aga samas näha midagi uut?” arutasime laupäeva hommikul pere keskel. Viljandi vallas on mitmeid kauneid kohti, kuhu pole veel jõudnud, kuid valik langes hoopis naabervalla – Põhja-Sakala poole.

Endise Suure-Jaani valla kodulehel on tore info matkaradade kohta, kust leidsime raja, mis pole liiga pikk, kõigest 9 kilomeetrit.

Meie kodust on Suure-Jaani vaid napp 14 kilomeetrit. Jätsime auto keskväljakule ja siirdusime Tallinna tänavat pidi linna äärde. Kohe paremal paistis teeots, mis juhtis Lõhavere hooldekodusse.

Hooldekodu juures puhusime natuke juttu selle elaniku Villuga, kes üllatus-üllatus, on pärit meie kodukandist Pärsti lähedalt. Villu paitas meie sõbralikku retriiverit Miat ja juhatas siis lahkelt linnamäe poole.

Muistne linnamägi on nii lähedal!

Paar kilomeetrit mööda põlluteed, kus puhus kõva kevadtuul, ja juba kõndisimegi madalate kuuskede vahel, mis on siia istutatud umbes 15 aastat tagasi üle-eestilise miljoni puu istutustalgute käigus.

Linnamäe ääres ootab külastajaid  väga äge telkimisplats ja infostend. Kõigepealt kinnitasime natuke keha, ka Mia sai oma väikese lõheampsu, ja siis uurisid poisid infostendilt, kuidas elasid muinaseestlased linnamäel. Humoorikad lood vahvate illustratsioonidega olid päris kaasakiskuvad.

Praegu keset metsa kõrguv linnus aga pani lapsed ahhetama. Nad jooksid koos koeraga mööda nõlva kiiresti üles, mina astusin mööda treppi vaikselt järele. Oma vaimusilmas nägin seda linnust veidi suuremana, kuid lastele mõjus see võimsana. Nad jooksid koos koeraga ühest äärest teise ja lõpuks mööda nõlva üles-alla. Elamus missugune!

Huvitav on mõelda, et sellel mäel oli üks massiivne tsitadell ja mitu väiksemat köetavat hoonet. Vallil kõrgus mitu vahitorni, väravate kohal ilmselt ka palkidest kaitsetorn. Linnus rajati 12. sajandi lõpus ja seda kasutasid eestlaste malevajuhile Lembitule ustavad mehed umbes 20 aasta jooksul.

Kui praegu on kunagine eestlaste kants ümbritsetud metsaga, siis arvatakse, et kaugel muinasajal oli ümbrus lage ja kindlustus avaldas oma suurusega muljet.

Nagu on kirjas Läti Henriku kroonikas, alistusid eestlased 1215. aasta märtsi-aprilli paiku Lõhavere (Leole või Lehola) lahingus Liivi Mõõgavendade Ordu poolt juhitud sakslaste-liivlaste-latgalite väele. Kõik sakalased eesotsas Lembituga väljusid linnusest ja lasid end ristida. Lembitu pääses küll vabadusse, kuid hukkus kaks aastat hiljem Madisepäeva lahingus. See lahingukoht on meie kodust mõne kilomeetri kaugusel Vanamõisa külas.

Seega sattusime linnamäele 804 aastat pärast Lehola lahingut! Mäe jalamile on 1969. aastal püstitatud Sakalamaa kaitsjate mälestusmärk. Graniidist skulptuurid sümboliseerivad Lembitut ja tema võitlejaid.

Tagasi liikusime mööda teist teed. Jõudsime mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Kõidama alevikku, mis on Suure-Jaani külje all. Suure-Jaanis läksime aga einestama paisjärve ääres olevasse kohvikusse “Arturi juures”.  Näljastele maitseb toit hästi!

Lõpuks olid lapsed meie väikese matkaga väga rahul – ei pidanud minema kaugele, et näha ühte eestlastele olulist kohta. Lõhavere linnusemäele tasub tulla!

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar