poiss ja tema koer

Kaks kassi, kaks koera ja palju rõõmu

Olen lapsest saadik armastanud loomi ja ikka on mõni neljajalgne peres olnud. Vanaema juures maal mängisin suviti kasside-koertega, ajasin lehmi-lambaid karjamaale ja pagesin tigeda kuke eest. Ilma loomadeta oleks olnud lapsepõlv palju tühjem ja rõõmutum…

kassid koos

Kassid Meeri ja Albert on head sõbrad

Kui seitse aastat tagasi polnud meie peres ühtegi lemmiklooma, tundus kohe, et midagi olulist on puudu… Olen veendunud, et laste kõrvale on lemmikloomi vaja ka sellepärast, et nad saaksid õppida loomade eest hoolitsema ja nendega arvestama. Ka uuringud on näidanud, et lemmikloomadega suhtlemine suurendab lastes empaatiat ning isegi parandab nende vaimset ja füüsilist tervist. Pidasime siis poistega aru ja leidsime, et võtame koju kassi. Kuna kodutuid kasse pakutakse palju, tegin internetis väikese uurimise, ja avastasin Pesaleidjast ühe lahke „kassimammi“. Naine oli päästnud üle 40 looma ja otsis nüüd kodu neljale ühest pesakonnast pärit kiisupreilile.

Pisike nunnu karvapall oleks lastele olnud vast vahvam seltsiline, kuid millegipärast jäid need suuremad pojad hinge kripeldama. Võtsimegi siis ühel päeval ette ja sõitsime 7kuuseid kiisusid vaatama. Piltide peal oli jäänud silma ilus musta-valge isend, kohapeal veenis aga perenaine kaaluma üleni musta Meerit, kes oli teistest palju julgem, ja hakkas meiega seltsima. Meeri pidi olema omapärase iseloomuga, eriliselt intelligentne ja isepäine, nagu ühele õigele kassipreilile kohane.

Kui aga kõht tühi, ei jäta Meeri enne oma kisa, kui teenija (ehk mina või mõni teine inimene) lõpuks ometi end kööki veab…

Nädal hiljem oligi Meeri meie kodus ja väiksem poeg Joosep, kes oli viieaastane, hakkas teda omajagu vintsutama-väntsutama. Meeri sai aga sellega hästi hakkama: kui vaja, pages ära, kui mitte, mängis kaasa või heitis poisi juurde põõnama. Kuigi Meerit võib praegu leida kõigi voodist või sülest, on ta siiski just Joosepi suurim sõber. Õhtuti sätib Joosep ta enda teki peale magama ja kass, kes on tõesti väga isepäise loomuga, nõustub sellega vastuvaidlemata.

Meeri armastab turnida huvitavates kohtades, näiteks kõrgel kapi peal, või pugeda mõnda kitsasse riiulisse tukkuma. Meeri teritab mööbli peal küüsi, mis mulle muidugi väga ei meeldi, ja kui avastab, et liivakasti polegi õigel ajal puhastatud, teeb häda mujale. Keda selles süüdistada? Loomulikult mind. Kui aga kõht tühi, ei jäta Meeri enne oma kisa, kui teenija (ehk mina või mõni teine inimene) lõpuks ometi end kööki veab…

Aasta pärast Meeri saabumist hakkas üks kass külastama minu tuttava rõdu. Jaanuarikuu külm kogus aina tuure ja tuttaval oli kahju kassist, kes õnnetult akna taga värises. Kiisu oli väga pelglik ja sõi rõdule pandud toitu alles siis, kui inimesi läheduses polnud. Lõpuks nõustusime üleni valge kassi endale võtma. Loomade varjupaigatöötaja abiga sai kass kinni püütud, vajalikud puhastused-kastreerimised loomaarsti juures tehtud, ja meile toimetatud.

Albert elas paar esimest nädalat küll suuremalt jaolt diivani all, sest kartis nii meid kui ka Meerit, kuid vähehaaval kogus julgust ja hakkas vaikselt oma uut kodu uudistama. Kui Meeri on oma loomult nagu tulesäde, iseka ja teravama loomuga, siis Albert on nagu valge ingel: heatahtlik ja arglik, kes õrnalt hõõrub end vastu kätt ja lööb nurru… Albert on kahtlemata minu ja suurema poja lemmik, ning vahel on mul raske arvuti taga kirjutada, sest suur valge isand on end keset lauda sättinud.

Pärast Alberti saabumist veendusime kõik, kui tore on omada kahte kassi. Ühel kassil on ainult inimeste seltsis kahtlemata igav, kahekesi saab aga mürada, üksteist taga ajada ja palju lõbusamalt kui üksi, hiirejahti pidada. See on ikka õige kassielu…

Meie kaks armast koera

Kaks aastat tagasi muutus aina suuremaks meie igatsus koera järele. Olin ammu imetlenud kauneid kuldseid retriivereid ja nii hakkasime ühel detsembrikuul kuulutusi sirvima… Talvel ei ole palju kutsikapakkumusi ja leidsin vaid ühe. Kutsikas oli juba 3kuune. Ta oli loovutatud pesast küll 2kuusena, kuid uus omanik, aktiivse elustiiliga advokaadipreili leidis peagi, et tal pole piisavalt aega ega tahtmist koeraga tegeleda, ja kutsika tagasi toonud.

Kuldne retriiver Mia koos lapsega

Väiksem poeg koos meie lemmiku Miaga

Nädal enne jõule sõitsime väiksema pojaga Tartust Viimsisse. Olime vaevalt sisse astunud, kui kutsikas meile peale kargas ja Joosep, kes tema poole kummardus, sai esimese obaduse vastu nina. Olime kodus kaalunud erinevaid põnevaid nimesid, kuid nüüd selgus, et koeral on nimi olemas: Mia. Muidugi oleks võinud ju seda muuta, kuid mis seda enam teha, kui kutsa juba nimega harjunud…

Nii tõime koju Mia ja algas põnev kooselu koeraplikaga, kes osutus ülimalt energiliseks ja üsnagi raskesti alluvaks. Miat oli väga raske õpetada, käisin temaga koguni kahes koertekoolis, kus mina õppisin ilmselt rohkem kui tema. Siis sain aru, et kutsikas nõuab sama palju tähelepanu kui beebi. Koerale kulus palju päevatunde ja energiat ning ega öödki polnud puutumata. Alguses käisin isegi öösiti kutsikat pissitamas, sest eelmises kodus teda ei õpetatud, ja koer lasi veel vapralt tuppa.

Sõprade ring kasvas ja varsti võis Ihaste tee ääres näha pilti, kus kuus-seitse inimest keskel jututasid ja sama palju noori retriivereid ümber nende üksteist taga ajasid… Pärast sellist mängu oli isegi Mia väsinud.

Tänu Miale hakkasin päevas erakordselt palju kõndima ja minu sammulugeja näitas vahel isegi üle 9000 sammu päevas. Minu jaoks oli see suur pingutus ja jalad andsid alguses lausa tunda… Nii kodus kui ka väljas oli kutsikaga palju hullamist: käisime temaga mäel kelgutamas, mängisime pargis peitust ja palli jne.

Loomulikult on aga koerale parimaks mänguseltsiliseks teine koer, kellega ta saab hoopis jõulisemalt mürada ja joosta. Peagi leidsime samavanused mängukaaslased, kellega kohtusime kord nädalas Ihaste Männipargis. Sõprade ring aina kasvas ja varsti võis Ihaste tee ääres näha pilti, kus viis-kuus inimest keskel jututasid ja samapalju noori retriivereid ümber nende üksteist taga ajasid… Pärast sellist mängu oli isegi Mia väsinud.

Praegu imestan, et meil on kodus üllatavalt mõistlik koer, kes pole täiesti sõnakuulelik, kuid siiski piisavalt… Kui tulete meile külla, siis ilmselt hüppab ta teid rõõmust peaaegu pikali, sest hüppamist pole õnnestunud temast täiesti välja juurida, kuid laua pealt ta teie toidutaldrikut ära ei kraba ja diivanile ka ei karga…

kaks koera müravad

Koerad omavahel- mõnus mäng ja siis metsa nuuskima!

Retriiverid, nagu ka labradorid, on ülimalt sõbralikud, ja alati näljased koerad. Mia vaatab oma üüratult kurbade silmadega otse silma nagu tahaks öelda, et pole vähemalt kaks päeva süüa saanud. Seetõttu peame ennast kõvasti taltsutama, et koera mitte ülekaaluliseks nuumata.

Eelmisel suvel tõime aga enda juurde Bonso, kes elas seni ketikoerana minu isa suvekodus. Isa jäi aga raskelt haigeks ega jaksanud tema eest enam hoolitseda, seega kolis Bonso koos oma kuudiga meile.

Koer oli saanud palju süüa ja vähe liikuda, mistõttu esimestel kuudel ei jaksanud ta jalutades üldse sammu pidada. Trullakas vanahärra jäi pidevalt meist maha ja lõõtsutas nii kõvasti, et hakkas temast päris kahju…

Nüüd on aga meil kodus sale noorpensionär, kes jookseb võidu Miaga, kellest ta muidugi ette ei saa, kuid väga maha ka ei jää. Minust lidub aga kõvasti kiiremini, mistõttu ma temaga enam mõõtu ei võta, piinlik on…

Meil saab Bonso nüüd piisavalt liikuda, Miaga seltsida, metsas nuuskida loomajälgi ja pidada isegi jahti ehk elada täisväärtuslikku koeraelu.

Kas me kujutaksime oma elu nende loomadeta praegu ette? Muidugi mitte. Nii palju rõõmu, naljakaid läbielamisi ja armastust oleks nendeta ju vähem.

 

****

PS  – Pesaleidja küljelt leidsin, et praegu saab oma kasse-koeri steriliseerida-kastreerida soodsamalt. Loe kampaania kohta  http://www.loomakaitse.ee/steriliseeri-ja-kastreeri-oma-kassid-ja-koerad…

 

 


Made Maria (45) kolis koos poegade Joosepi ja Markusega (12 a ja 17 a) hiljuti Tartust Viljandimaale. “Tartu mürast sai lihtsalt villand, kiskus juba ammu maale,” tõdeb ta. Nüüd uurivad lapsed tiigi ääres põdrajälgi ja vaatavad tõtt rebase või mägraga.  “Elu on palju lihtsam ja loomulikum, kui võtad suvel peenrast enda kartuli ja tilli…kuid samas on logistika linnakoolide ja trennide vahel paras peamurdmine.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar