Linnubeebi rohu sees

Kahenädalased beebid hakkasid kõndima

Need armsad udupehmed beebid olid kõigest kahenädalased, kui tõusid vaevaliselt püsti ja tegid ukerdades oma esimesed sammud.

 

Lind tegi pesa söögimajja

Pesa söögimajas

Ei, ei – rahustan oma häid sõpru ja tuttavaid. Ma pole sünnitanud kaksikuid, kes on hakanud kahenädalaselt imepäraselt kõndima.

Juuli keskel märkasin imestusega, et üks pisike pruunikas linnuke külastab meie akna taga rippuvat söögimaja. „Terasid seal ei ole, mida ta seal teeb?“ küsisin pojalt. Paar päeva hiljem silmasin eemalt, et majas justkui on midagi… linnupesa! Väike emas- ja isaslind askeldasid nüüd juba mõlemad oma ühise kodu kallal.

Varsti olidki pesas viis valget pruunitäpilist muna ja pisike emaslind, ilmselt aed-põõsalind, istus kannatlikult nende peal. Hommikuti kuulsin kõrget viletaolist vidinat ja tõttasin meie uusi pereliikmeid rõõmuga tervitama.

Katsusime neile lähedale mitte eriti minna, sest see tegi isaslinnu kohe ärevaks, ta hakkas kiiresti tiibu rapsides söögimaja ümber lendama ja meid ära ajama. Targem oli hoida eemale, et linnud pesa maha ei jätaks.

 

Esimesed beebid pesas

Linnupojad pole veel pesast lahkunud

Linnupojad pesas

Haudumine läks kiirelt ja umbes 10 päeva hiljem silmasime pesas esimesi karvaseid pojakesi. Oh, kui palju rõõmu tegi see meile! Nagu oleks enda perre lapsed sündinud 🙂

Linnuema soojendas edasi nii oma õrnu poegasid kui ka ülejäänud mune, isa tõi hoolitsevalt noka otsas ussikesi.

Ühel hommikul ärkasin üles tugeva kolksatuse peale – miski oli lennanud vastu akent. Läksin kaema ja mis ma näen – akna taga lamasid kaks linnupoega ja meie linnukoer – kuldne retriiver Mia, kes üritas nendega entusiastlikult mängida.

Kutsusin koera tuppa, et ta ei saaks linnukesi vigastada, ja keerasin ühe selili lamava sulelise jalgadele. Veidi hiljem olid mõlemad kadunud. Põõsalinnu pojad ei oska algul hästi lennata ning varjuvad okstes ja lehestikus. Vanemad toidavad ja kaitsevad neid seal siis edasi.

Paar päeva hiljem olid pesas juba järgmised kaksikud munast koorunud ning varsti tõusid ka nemad oma värisevatel jalgadel üles ja kukkusid pesast alla. Poeg Joosep käis neid pesasse tagasi aitamas, kuid siis saime aru, et seda ei tasu teha. Nad peavad ise eemalduma põõsastesse ja õppima vähehaaval lendama.

Reede lõuna paiku tuli Joosep tuppa ja teatas viimase linnupoja kohta: „Lendas ära võssa.“ „Oo, kas on kahju?“ küsisin mina kaastundlikult. „Ei, äge ju,“ vastas poiss. „Kas tahtsid nad endale jätta või?“ „Mmm… vist mitte..“ 🙂

Aga mis saab viimasest munast? Ei tea, väike täpiline munake on ikka veel pesas, kuid vanalinnad tegelevad aktiivselt poegadega.

 


Made Maria (45) kasvatab Joosepit ja Markust (12 a ja 18 a), kellega ta  kolis hiljuti Tartust Viljandimaale. “Elu maal on mõneski mõttes loomulikum. Suvel läheme ja korjame aiast pudru peale marju või võtame peenrast kartulit ja tilli. Kuid samas on paljud mured ja rõõmud ikka samasugused kui linnaski. Ning muidugi pean ka mina oma lapsi autoga kooliajal palju vedama, see on maal elamise hind.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar