Naine palvetab vaesusest pääsemiseks

Vaesus on mõtteviis, on statistika, aga see pole mina

Vaesus võib olla mõtteviis ja võib olla ajutine rahata olek. Mina pole mõtteviisilt vaene. Olen ajutiselt ja endast sõltumata asjaoludel sattunud seisu, kus pean iga senti peos veeretama, enne kui selle välja käin. See ei ole muutnud mu arusaama endast. Olen seesama inimene kes enne vaesumist: töökas, löögivalmis, oma elu üle ise otsustada püüdev. Ma ei lase vaesusel mind vaeseks teha.

Vaesus käib ajudele. Ta käib kõigepealt südamele, kui sa emana näed oma lapse paljusid võimalusi luhtumas, kui sa ei saa talle sageli pakkuda muud kui oma armastust. Sellest piisab. Alati.

Ja see käib sõna otseses mõttes ajudele, kuna püüab muuta sind mõtteviisilt vaeseks. Ohvriks.

Ma võitlen selle vastu nõnda, et püüan vaesena olla niisama hea andja kui oma varasemas, praegusest jõukamas elus. Siis sain üsnagi eduka karjäärinaisena jagada oma materiaalsest varast. Praegu, mil seda napib, saan anda asju, mis mul on üle või väikeseks jäänud. Saan kinkida oma aega teise ärakuulamiseks, julgustamiseks, elust tüdinu aitamiseks – olles ise käinud läbi paksust ja vedelast.

Saan panustada vabatahtlikuna seal, kus abi on vaja – nii ei pea ma toetusi niisama vastu võtma, vaid teen jõudu mööda vabatahtlikku tööd. Mõnes mõttes on see nagu kodanikupalk: tegutsen oma andeid ja oskusi kasutades, samas on tagatud elementaarne sissetulek, sel ajal kui erialast hästi tasustatud palgatööd ei ole. Saan olla doonoriks, kui leiva poolest on väheke paremad päevad. Saan olla saatjaks pimedale või jalutule. Saan astuda esile tõrjutute kaitseks. Selleks kõigeks ei vaja ma raha. Saan olla helde sellega, mis minul on parajasti anda.

See hoiab mind joones – teades, et vaid see, mille oled ära andnud, kuulub tõeliselt sulle. See hoiab ja kinnistab mõtteviisi, et anda on parem kui saada.  Jah, ma pean arvutama ja mõtlema, aga mitte olema ihne ega aplalt ahne. Teenindajale jätan ka vaesena jootraha, viisaka kümnendiku arvest.

Just sellesama joonel hoidmise huvides luban endale vahel luksust tunda end jõukana. Mitte raiskamise pärast ega poosetamiseks, vaid et ma ei unustaks ära, kes ma olen. Ostan rongis esimese klassi pileti ja naudin. Käin reisil. Üle mere. Kolmekümne euroga.

Vaesed päevad lõpevad kord. Ja kui need lõpevad, olen ma selleks valmis. Valmis helduseks.

„Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõige ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses. Ma suudan kõik Temas, kes mind teeb vägevaks“ (Filiplastele 4, 12–13).

 


Üksikema (38) on pidanud juba kolm aastat elatuma juhutöödest, sest hoolimata heast haridusest ei ole tal väikelapse kõrvalt õnnestunud püsivat tööd leida. Oma blogis näitab ta, milline on tegelikult elu Eestis allpool vaesuspiiri, kui oled lapsega üksi ja pole lähedasi, kellele kriisiolukorras toetuda.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar