Üks haigus haiguse järel

Karl on juba kümnekuuseks saanud! Uskumatult kiirelt lendab aeg. Kaalusid ja mõõtusid meil hetkel veel pole, aga sellest pole midagi. Küll me need ka mõne aja pärast perearstilt saame. Viimane kuu aega, isegi poolteist, alates oktoobri algusest, on olnud keeruline ja raske aeg tervele perele, sest üks haigus ajab teist taga.

Kõigepealt põdesid väiksemad lapsed järgemööda tuulerõugeid – tüdruk ees ja tita järel. Nendest saime juba jagu ja siis oli vaja hakata adenoidi operatsiooniks valmistuma.

Selles valmistumises muidugi midagi eriti rohkemat polegi, kui et tüdruk ei tohtinud mingit uut tõsist haigust peale saada. Selle vältimiseks hoidsime teda terve operatsioonieelse nädala lasteaiast kodus.

Meie päevad nägid välja sellised, et hommikul ärkasime, sõime ja tegime Karliga tema protseduurid ära (aurud ja ninapesud jms) ning läksime siis õue ringile kui Karlil esimese uinaku aeg käes. Käisime ühel või teisel mänguväljakul, kõndisime ringi, ilmast ei lasknud ennast absoluutselt häirida.

Enne koju tulekut ostsime väikse piruka või muu ampsu ja koju jõudes tegime mingi lõunasöögi. Kui poja oli vaja lasteaiast ära tuua, käisime veel tiiru seal. Siis toimetasime vaikselt kodus ja kui õhtusöök valmis, käisime tüdruku ja Karliga veel ühe väikse ringi õues kõndimas.

Kas ma olen juba maininud kui usin käija meie kolmeaastane on? Näiteks pole talle mingi küsimus vanaemaga koos 4 km (telefoni sammulugejat arvestades) kõndida.

Kui ta veel kõhubeebi oli, sain minagi seda sisemist liikumise sundi tunda – kui ma rasedana iga päev natukenegi rohkem kõndida ei saanud, siis tundsin ennast väga halvasti. Muul ajal ei ole mul selliseid tundeid olnud 🙂

Adenoidioperatsioon

Adenoidi operatsioonil käis tüdruk kõrva-nina-kurgukliinikus ja jäime kogu protseduuri ja suhtlemisega väga rahule. Operatsiooni ooteaeg oli umbes pool aastat ja esimest aega pakuti meile oktoobriks. Siis jäi tüdruk tuulerõugetesse ja pidime lõikuse edasi lükkama.

Lõikusele läksime kohale hommikul kella üheksaks (see oligi täpselt tüdruku lõikuse aeg, mitte ei pidanud veel mingist järjekorras ootama). Kuna laps oli söömata-joomata, siis oli ta seal ikka natuke õnnetu ja tahtis koju.

Kui lõikustuppa läksime, siis istus tüdruk mul süles kuni talle maskiga narkoosi tehti. Mul on hea meel, et talle enne kanüüle vms ei pandud, mis ta veelgi ärevamaks oleks muutnud. Lõikus ise võttis vähe aega ja siis sain juba tema kõrvale narkoosist ärkamist ootama minna. Ärkas ta sellest üpris hästi, kuigi oli natuke ikka segaduses ka. Ta ootas väga, millal jäätist saab süüa ja koju minna.

Laps oli jälgimisel veel paar tundi ja kella 12st lubati meid koju lasta kui kõik hästi on. Jäätis söödud, läksimegi kodu poole ja tegime kohvikus ka veel peatuse, sest tüdrukul oli loomulikult kõht hästi tühi.

Päev läks rahulikult mööda ja õhtul sättisime ta varakult magama. Küll aga ärkas ta keset ööd suure nutuga ja kuidagi rahuneda ei suutnud. Kaks asja, mille osas meid oli ette hoiatatud. Esiteks võivad narkoosi ajal kõris olnud toru marrastused veel reaalselt valutada ja teiseks võib nina tursesse minna ja hingata on halb.

Lisaks veel meie kodus olev väga kuiv õhk ja ongi tore kombinatsioon probleemitekitajaid koos. Aitaski lõpuks ainult see, kui talle öösel Nurofeni andsime (seda ei soovitata, aga meil Panadoli polnud).

Seda öösiti ärkamist on veel nüüdki, üle nädala hiljem. Laps on harjunud läbi suu hingama ja see kuivab öösiti eriti palju. Oleme lastetuppa ööseks märgi rätikuid pannud resti peale kuivama, aga see ei ole ka piisavalt aidanud.

Püüame ikka öösel nii palju siis lapse unesegasest nutust välja tuua, et ta juua saaks võtta mõned lonksud. See on aidanud tal ilusti hommikuni magada.

Kuigi nüüdseks on üle nädala möödas, siis lasteaeda ei taha teda veel saata. Nad on küll seal palju õues ja tal oleks seal tore teistega mängida, aga ta on ilmselt veel vastuvõtlikum uutele haigustele ja parem mitte riskida. Las olla siis hetkel ainult suur poja see, kes kollektiivis käib (kuigi temagi sai selle hooaja esimese kurguvalu ja suurema nohu nädal tagasi ja pole lasteaias mõnda aega käinud).

Haiguste lõputu jada

Karli kümne kuu ülevaade muutus nüüd sujuvalt haiguste ülevaatuseks 🙂 Selline see talvise hooaja elu ongi. Titagi nohu läks seekord üle köhaks ja kõrvapõletikuks ja kõigele lisaks oli tal mitu päeva kõrge palavik, mis tõi lõppedes Karlile üle terve keha väiksed pisikesed punased täpid (kolmepäevapalavik ehk imikute roseool).

Köha kestab veel ja õige pea saame ehk perearsti vastuvõtul jälle lasta üle kuulata, et selgitada, kas on bronhis või kopsus ka midagi pahasti jälle. Lisaks kõigele muule jõudsin arusaamisele, et mulle ei sobi kohe üldse hommikuti kaua magada.

Täiesti selge vahe on minu koduses suhtlemises ja suhtumistes, kui olen ärganud üles varakult enne teisi või siis kui pool hommikut juba läbi on. Nii et enne ülejäänud pere rutiinide tagasi saamist pean oma sisemise kella jälle paika saama.

Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”