Kati Murutar räägib tütres ja hobustest

Tüdruk ja hobune

Kõik on hästi. Mida halvemini tundub olevat, seda paremini tegelikult on – kui poleks haigusi ja mõistmatust, siis ju ei teaks. Et saab paremini olla. Kui teame, siis tuleb tervenemine. Kui ise ei oska, tuleb tervendaja. Ta tuleb üleüldisesse hingede ravilasse nimega planeet Maa. Ning teda ei saa justkui kuidagi erilisekski pidada, sest kellegagi pole võrrelda. Ta on just selline, nagu on. Teist võimalikku teda võrdlemiseks pole. Seekord saabus ta säärasena.

Sündis väike tüdruk, kellel on õnn kasvada keset oma kutsumust – loomi. Kui see tüdruk saab kaheksa-aastaseks, on selge. See pole olnud juhus, et lootekoti avamist vajav tallekene sündis just tema sülle, et tema lutitatud teine tall sai vähem kui aasta pärast ise emaks, et…

Lõpmatud lood igapäevastest imedest saadavad seda tüdrukut. Nii sagedased, et nendega harjub.

Ent siis sai üks selle tüdruku perekonda moodustavatest hobustest paremale õlale haava. Võõra mära kaklevate tagajalgade kabjarauad tungisid sügavale lihastesse ning koju tulles oli lisaks kümnetele pisihaavadele-sinikatele selle eaka musta hobuse õlahaav laiali ja kolekollane soga voolas haavast lakkamatult kapjadeni.

Esimestel päevadel voolutas-rohutas ema musta mära õlga. See nägi välja, nagu tants. Hobune tantsis. Ja et ta ei tantsiks üksinda, tantsis ema ka. Oli naljakas – ja ei olnud ka.

Viiendal päeval laps ütles, et seda igapäevast tangot ümber sügava lõikehaava pole üldse vaja. Tüdruk hakkas iga päev pärast kooli hobusega kodust eemal haljal aasal käima. Traumast kõhnunud mära kosus silmnähtavalt, hakkas taas läikima ja silmad särasid.

Tüdruk ja traavel ei rääkinud kellelegi, mida nad seal haljal aasal tegid ja nägid. Mära sõi. Tüdruk lobises temaga, väike käsi haava peal. Iga päev lendas nende kohal kull – mõni päev kolm. Ja õhtuti, kuni ema kõigile nende hobustele kaerad-ööheinad ette jooksis, kükitas tüdruk tuhandel teemal vadistades hobuse juures. Hoidis ikka kätt haava peal.

Hommikul ka. Talituste ajal, mis tema emal olidki Talitused. Pihtimused ja jagamised.

Tüdruk itsitas, et enne kooli tuleb ju lõhnad juurde teha. Tallilõhn on parim parfüüm. Haav aga sulgus väikese käe all silmnähtavalt. Oli puhas ja kuiv. Kadus. Haava kohale tekkis tirtsu peopesa jälg. Sitikmusta hobuse õlal helendavkuldne käejälg.

Seitsmendal päeval ronis pisipiiga tujukale, aga truule eidekesele selga ja kõndis nende armastatud aasale. Nende tagasitulles sai ema korraga aru, et haava pole. Oli õnnelik, rahulolev ja tõeliselt Tervendatud hobune, kes pärast neid lapse algatatud seansse lentsis tema järel koju laialt haigutades, üleni lõõgastunult, kõndides juba silm loojas.

Ning teised hobused said aru, et toimus midagi väga head. Nad suutsid üle olla armukadedast mina-mina-mina-mossitamisest.

Ema aga rääkis mõnele oma sõbrale: „Samal ajal, kui õpitakse ja seletatakse, katsetatakse ja kiideldakse, suleb minu väike piiga lihtsalt nädalaga hobuse haava, jätab talle õlale oma helendava käejälje – ja ise ei saa muide üldse arugi, mida ta teinud on. Väike Meister. Respekt!“

 

Katkend peatselt-ilmuvast raamatust “Ingli puudutus”

 


Kati S.V Murutar – viie lapse ema, nelja lapse vanaema. “Loovus- ja loomatalus Soonel elab kuus hobust, üheksa lammast, kolm kassi, kaks koera ja kümme kana – kolm suve oleme teinud lastelaagreid, igal täiskuul on meil higitelgi tseremoonia ja Päikesevärava läbimine.”  Vaata ka Kati kodulehte www.aabramihobulausujad.ee

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar