Ema ja beebi, sünnitus on möödas

Sünnitus – loomulik, loomalik või üleloomulik?

“Naine on sünnitamiseks loodud” – küllap lause, mida paljud emad on kuulnud ja paljud seda ka iseendana kogenud, et nii ongi, aga kindlasti on samapalju naisi, kes selle väitega ei nõustu.

Me elame medikaliseeritud ühiskonnas: asjad, mis kunagi olid loomulikud ja toimusid pererüpes, on kolinud haiglatesse ja hoolekandeasutustesse. Me ei ela nende sees ja seega on suur osa loomulikkusest kadunud. Jah, inimene kui imetaja, ja seega looduse poolt nö loomalik instinkt peas ju olemas olema, aga tihti ei oska me seda üles leida.

Millest aga tulebki omakorda see, et paljud naised sünnitust kardavad, on kogenud ebameeldivaid sünnitusi, isegi kui nad on soovinud ja töötanud selle nimel, et teha seda võimalikult loomulikul või lausa üleloomulikul teel. Siiski asju juhtub. Sünnitus on miski, mille käiku ja kulgu ette ennustada on võimatu. Nii oli see ka vanasti, kui inimesed elasid sündimise ja suremise keskel igapäevaselt. Nii on see ka tänapäeval. Kuigi küllap mured ja lahendused on meditsiini kaasamisel muutunud teistsugusteks.

Sünnitus on trauma või kriis, nimetame seda, kuidas tahes ja isegi kui see laabub kõige imetabasemal moel, on see siiski miski, mis muudab meid. Küsimus on – kas ja kuidas me selle muutusega tegeleme? Minul endal saab viimasest sünnitusest aasta. Ja juba terve nädala protsessin ma toimunut enda peas läbi taas ja taas. Mul ei ole selle sündmusega rahu tehtud. Aga ma tegelen sellega.

Sünnitusjärgne depressioon on miski, mida alati ei tunta ära või esineb see ka kergemal kujul. Kuid siiski arvatakse praegu, et ravi saab umbkaudu veerand naistest. Kas oleks lahenduseks see, et nii nagu naine käib paar kuud pärast sünnitust günekoloogilises kontrollis, sarnaselt oleks nö kohustuslik/automaatne ka vestlusaeg psühholoogi või hingehoidjaga? Oleme me ju vaid viimased mõnikümmend aastat olnud situatsioonis, kus naine jääb pärast sünnitamist oma perega üksi. Ta ümber puudub see nö küla ja külanaised, kes vastse ema oma hoole alla võtsid ning vajadusel ka tekkivaid vaimseid muresid ravisid. Mõttekoht on see kindlasti.


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar