pere spaa saunas

Sünnipäevaspaa ja liivarand

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas ma pea 2 aastat tagasi kogu pere oma abikaasa sünnipäeva puhul Lõuna-Eesti spaasse viisin. See meeldis meie tol hetkel viieaastasele tütrele nii väga, et tema otsustas, et nii tulebki hakata meie peres sünnipäevi tähistama. Eks on olnud ka vahelejätmisi, kuid nüüd tema 8-seks saamise puhul oli plaanis minna kogu perega Tartu uude peenesse veeasutusse.

Kuna minu töö hõlmab ka pühapäeviti töötamist, siis olen võtnud endale neljapäeva hingamispäevaks, sest muidu on varsti stress majas ja lapsed enam oma ema ei tunne, sest ta ta käib kodus kui kuuvarjutus. Et mu tütre sünnipäev kattus koolis koduõppenädalaga, siis oligi hea mõte kasutada võimalust käia neljapäeva lõunasel ajal, mil pere noorhärra üleval ning lootus, et ehk on veidi vähem rahvast.

Et jätkuvalt ausaks jääda, tuleb tunnistada, et noorhärra ei ole just eriline veesõber ja pigem kaasneb õhtuste pesemiskatsetega siga-aia-vahel kisa. Seega oli hirm kergelt nahas, aga julge hundi rind on teatavasti haavleid täis, seega mõeldud, tehtud.

Tartus uues spaas on üks ääretult rõõmustav süsteem – ühine riietusruum. See on väikelastega minnes suureks kergenduseks. Loomulikult on sellel omad miinused, duši alt tulek on pärast kehvapoolne, aga plussid kaaluvad miinused üle, vähemalt kogupereüritustel. Õnneks võin juba ette öelda, et ürituseks meie külastus seekord ei jäänud, vaid sellest kujunes tõeline sündmus.

Loomulikult oli kuulda ka kisa. Kui härra isa noormehega duši alt spaa-ruumidesse saabus, olid poisiklutil silmad märjad, aga lasime tal rahulikult harjuda ja kui selgus, et ausalt ka, kogu aeg ei pea vees olema, siis vahepeal võis värviliste kividega lastebasseini isegi proovida.

Kogu meie pere on tõsised saunafanaatikud, seega võtsime asjast, mis võtta andis ja katsetasime erineva temperatuuri, niiskuse, aroomi ja mille kõigega saunu. Väikemees pidas vapralt vastu ja uuris läbi kõik erinevad põrandamustrid. Aegajalt püüdis ka klaasuste kaudu põgeneda, aga õnneks mitte liigse tõsimeelsusega.

Tõeliseks hitiks osutus aga puhkeruumis olnud liivatuba. See oli noorhärrale esimene kord päriselt liivaga tutvuda, kuna suvel õppis ta alles keeramist ja seega rannaliiva me talle just liiga palju ei tutvustanud. Noorhärra õppis, kuidas kühvliga üht ja teistpidi liiva transportida ning mina lihtsalt istusin ja nautisin väikemehe mängu.

Kui mu tütar vahepeal tuli meid otsima, et kuule, kaua sa jaksad, siis tõdesin jah, et endalegi loomuvastaselt olin ma tükk aega istunud ja lihtsalt nautinud oma lapse mängu ning vahetut rõõmu. Kuskohast sa muidu leiad keset talve Tartus liivaranna, kus porgandpaljalt liivast rõõmu tunda.

Neljapäevahommikuse rahvavähesusega panime küll korralikult puusse – nimelt olid selle hommiku spa külastuseks valinud ka mitmed pensionäride grupid, nii et rahvast oli ikka päris palju. Õnneks oli tegu rahumeelsete ja sõbralike vanainimestega, kellele lapsed pigem naeratuse näole tõid kui et neid segavateks teguriteks oleks pidanud.

Sünnipäevalaps jäi vägagi rahule ning mina ka. Lastega üldkülastatavaid asutusi väisates ei tea ju kunagi ette, mis kõik võib juhtuda, kuid meie hommik oli päikeseküllane ja rahu täis. Oh, oleks selliseid hommikuid rohkem, kuid… siis kaoks ju see erilisus.

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar