Lapse kasvatamisel karistusega ähvardamine

Põrgu kui pedagoogiline võte

Lugesin taas erinevaid kirjeldusi ja argumentatsioone põrgu (olemasolu) kohta ja avastasin end mõttelt, et põrgu on omamoodi pedagoogiline võte.

Süsteemis, kus on keskne koht karistustel, on põrgul äärmiselt oluline koht täita, sest see on nö kartser, kuhu sind siis teatavaks ajaks kinni pannakse, et patukahetsuse järel (võib-olla) vabaks lasta. Samas kui sa oled ikka piisavalt kaua ja palju patustanud, siis on see lõputu valik ja nii on. Iga tegu väärib oma karistust.

Totaalses vabakasvatuses, kus tagajärgi pole, seal puudub vajadus igasuguse põrgu järele. Ise tead, mis teed.[1]

Võimestuskasvatuses, millest kõneleb Rein Taagepera[2], tuleb last toetada ja talle endale näidata ära, mis on tema tegude tagajärjed ning toetada teda vajadusel nendega toimetulekul, kus on siin põrgu roll või koht? Et nagu polegi teist…

Põrgu koolis? Nojah, mõne meelest on kogu kool põrgu (eriti nende meelest, kes eriliselt mind piitsutasid minu arvamuse eest, et koolivaheaegu võiks ümber jagada/lühendada).

Aga kui mõelda pedagoogilisest perspektiivist, siis laps kasvab kõige paremini, kui toetada ja tunnustada tema positiivseid tegevusi. Siiski ei saa suures lastekollektiivis nagu seda on kool, vaadata mööda mõjutusmeetmetest.

Laps vajab kasvamisel piire ja pideval piiriületusel peab olema ka nähtav tagajärg, muidu saab piirist „so what“.  Pange tähele, mitte karistustest, vaid mõjutusmeetmed – minu jaoks on siin oluline vahe.

Karistus on miski, mis on negatiivse alatooniga, mida sageli jagatakse suvaliselt lähtuvalt oma hetke meeleolust ning tundest. Mõjutusmeede on miski, mis on ühiselt kokku lepitud, mis aitab meid kõiki püsida ühiste piiride sees. Sest piirid ei piira, vaid piiritlevad ja oleks ju jube raske kui ühed mängivad korvpalli samal ajal kui teised arvavad, et tegu on jalkaga. Seega peaksid mõjutusmeetmed olema osa mängureeglitest.

Põrgut kujutleme me üldiselt sellise ülimusliku kurjuse karistusena. Ehk siis karistamaks lõplikult seda, mida kuidagi teistmoodi mõjutada ei saa. Kuigi kuna me ise põrgut keegi kohanud pole, siis ongi see selline ähvardus, et kui sa ennast ei muuda, siis…

Me kõik teame, et iga mõjutusmeede või karistus (ja need EI OLE samad asjad) muutub tühiseks kui seda ei rakendata, nii nagu see on ju ka positiivsete lubadustega. Põrgut me rakendada ei saa, me saame vaid uskuda, et see olemas on, aga see eeldab ühtlasi ka seda, et me usume, et on kurjust, mida ei ole võimalik parandada, et kurjus on inimese olemuslik osa.

Lisaks vabastab põrgu inimese vastutusest – me anname otsustuse oma tegude eest endast välja. Piits ja präänik, põrgu ja paradiis. Mis siin enam mõelda, kõik on must ja valge.

Olen õnnelik, et me oleme aina enam pöördumas paradigmasse, kus me enam ei ütle PAHA LAPS!, vaid asendame selle fraasiga PAHA TEGU! Minu suurem laps on selle juba ära õppinud ning suudab oma venna tegude üle pahandada, aga mitte venna enda üle. Ja see on suur asi!

 

[1] Kirjanduslik liialdus, eks

[2]https://www.apollo.ee/voimestuskasvatus-kuidas-lastest-roomu-tunda.html

 


 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar