abi küsida ei julge

Miks pelgame abi küsida?

Eestlane tihtipeale enne sureb maha kui abi küsib. Kahjuks on see liigagi sageli tõsi. Üks asi, mida laste saamine on mulle õpetanud, on see, et tuleb abi küsida ja tuleb osata ka eitavalt vastata.

 

Esimese lapsega aitasid meid väga palju vanavanemad, aitäh neile. Üks hetk võtsime majja koera. Kutsikat tuleb jalutada kolm korda päevas. Mina tihtipeale ei saanud lubada endale lõunal koju tulekut, kuna graafik oli hektiline, küll aga sai seda mu abikaasa… ja siis ta läks kevadtormile. Mis tähendas, et ma pidin organiseerima korraliku graafiku, kes mu tuttavatest ja sugulastest koeraarmastajatest, saaksid aidata kutsikat lõunasel ajal jalutada.

Mäletan sõbranna appihüüet Facebookis: „Olen kahe haige lapsega kodus, kas keegi saaks piima tuua!“. Mõistsin teda poolelt sõnalt ja loomulikult läksin piima viima. Lisaks ka väike turgutav šokolaad 🙂

Kui olin teise lapsega sünnijärgselt ootamatult pikemalt haiglas, siis olin ma ikka väga abitu. Küll oli hea, kui lähedal töötav sõbranna oli mind nõus hambapastaga varustama. Ja teine sõber tõi lihtsat lugemist (sest noh mu abikaasa arvas, et ta just seekord peab tooma mulle ühe oma lemmikteose, mis kahjuks mulle aga ei meeldinud, et noh, nüüd sa ikka loed seda 😛 )

Sõpra tunned hädas

 

Kui läksin oma teist last sünnitama, siis loomulikult oli küsimus, kelle hoolde anda vanem, Tol hetkel küll juba peaaegu 7 ehk suur inimene, aga siiski ei pea ta olema määramata aja üksi ja ennast ise ka kooli seadma. Abikaasa pidi aga kindlasti juures olema.

See on hetk, mis paneb sind tõeliselt mõtlema, kes su sõbrad on ja kui lähedal nad sulle elavad. Õnneks päästis meid tol öösel meheõde, kes kimas 50 km kauguselt kohale. Aga pärast seda olen ma kõigile oma sõpradele öelnud, et nende vanemad lapsed on alati minu juures oodatud, kui neil endal peaks olema tarvis sünnitada või miskit muud sarnast teha.

 

Pelgame abi küsida

 

Miks me eestlased nii hirmsasti kardame abi küsida? Küllap me ei soovi näidata ennast nõrgana. Kas see on kinni meie kasvatuses („Ole nüüd tubli tüdruk“ „Sa oled suur küll, saa hakkama!“) või on see soetud kuidagi põhjamaiselt külma loomusega, et me ei julge ennast avada/nõrgana näida, kuna seeläbi muutume haavatavaks.

Või kardame me jääda võlgu ja pärast püüame kogu hingest inimesele vastuteenet teha?  Selle viimase suhtes on mind aidanud „anna edasi“ mentaliteet. Annad siis, kui on võimalik, aga siis pead olema valmis ka vastu võtma, sest kuidas siis muidu teised saavad anda…

Andmisrõõm on ju tegelikult väga suur. Laskem seda tunda. Aga seda on lihtsam teha, kui need, kellelt paluda, teavad ka, et „ei“ on täiesti aktsepteeritud vastus. Sest siis oleme me teineteise vastu ausad.

Sest paljud meist tahavad anda, aga kui me ei väljenda oma tegelikke vajadusi, neid kohti, kus meil on abi vaja, siis antakse sageli valesid asju (nt sugulased ostavad lapstele hulgaviisi komme ja mänguasju, kuigi sa neid üldse ei soovi), mis omakorda aga veelgi suhteid muserdab. Loomulikult ei ole see alati lahendus, aga äkki tasub proovida?

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar