Hindame lapsi kujundavalt

Mida me oma lastes hindame?

Niipea kui laps sünnib, me hindame teda ja asetame tema kohale mõõdikud: pikkus, kaal, sünninädal, peaümbermõõt ja Agpari hinne. Jah, meie laps saab oma elu esimese hinde sellel päeval kui ta sünnib.

 

Järgmiseks käime me iga kuu perearsti juures kaalumas, mõõtmas, hindamas naeratuste arvu ja keerutuste kiirust. Jah, ma mõistan, et see kõik on vajalik, et tagada varajane probleemide märkamine, kuid kas vahel ei ole mindud asjaga veidi üle vindi?

Naiste keskmine iga laste sünnitamisel läheb tõusutrendis, kuigi eks sellelegi trendile paneb loodus mingi hetk piirid. Sellega kaasneb aga üldjuhul suurem teadlikkus, millega võib (aga ei pea) kaasnema ka suurem soodumus muretsemisele. Kui me täpselt teame, mis ja millal on norm, siis iga väiksemgi kõrvalekalle (ja ükski inimene ei esinda normi oma puhtas eheduses) võib kaasa tuua ärevust ja hirmu.

Koolis minnakse üha enam üle kujundavale või teise nimega õppimist toetavale hindamisele. Mida see tähendab? Selle mõte ongi see, et lapsi ei püüta teha ühenäolisteks puupakkudeks, vaid nähakse igaüht tema oma arengus ning antakse tagasisidet tema isiklikule edasi (või tagasi) liikumisele.

Loomulikult tehakse seda kõike teatava normi piirides ja selle normi nimeks on õppekava, kuid olgem ausad, tegelikult on õppekava piirid ju väga laiad ja võimaldavad teemasid käsitleda erineva intensiivsusega, nii nagu lapse võimed seda lubavad.

 

Aga lapsed tahavad ju hindeid!

 

Ei taha. Lapsed tahavad viisi. Pole veel nähtud last, kes kahe üle rõõmustaks. Numbriliste hinnete miinusteks on nii see, et laps hakkab õppima hinde, mitte teadmise pärast, kui ka see, et numbritega on väga lihtne panna lapsed paremusjärjestusse. Ja mida siis tunneb see laps, kes alati on seal rivi lõpus?

 

Me saame seda, mida hindame

 

Leian, et muutuste alused peituvad ikka ja alati hindamissüsteemis. Inimene õpib alati selle järgi, mida tema tulemuste juures hinnatakse. Ja seda mitte ainult koolis. Kui vanem hindab lapses seda, et ta on tubli (midaiganes see sõna ka ei tähendaks), siis ta saabki lapse, kes püüab iga hinna eest olla tubli.

Kui tööl hindab ülemus töötunde, siis ta saabki korralikult tagumikutunde tegevad alluvad. Aga lapsevanematena? Võib-olla tasub teha hindamisaudit, et kas see, mida me tegelikult oma lastes hindame on ka see, mida me neile oma hinnangutes väljendame. Minul on siin kindlasti õppimisruumi.

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar