Lastega või ilma?

Maa tuleb täita lastega

Üks suur mure tänastel poliitikutel on, kuidas panna naine ikka rohkem sünnitama. Jah, ma mõistan, ühiskond vananeb ja töökäsi on rohkem vaja, et keegi pensioniteks maksu teenib, aga teisalt on maakera niigi ülerahvastatud ja ehk on pensionimurele ka mõni teine lahendus. Aga… sellesse teemasse ma täna ei lasku.

Pigem tahaksin mõtiskleda selle üle, kuidas kiidetakse taluperesid, kus naine sünnitas põlla peal, et siis kohe jälle heina edasi teha. Kas tõesti oli 100 aastat tagasi rahva sündimusega niivõrd paremad lood?

Silmiavav on „Eesti Vabariik 100 Statistiline album“, kus võrreldakse Eestit täna ja 100 aastat tagasi statistilistest andmetest lähtuvalt.

Nii võime näha, et kui täna on lastetuid naisi 23%, siis 100 aastat tagasi oli neid 43% – ilmselgelt on meditsiin siin oma töö teinud (asi, mille osas saab infot ka kui vaadata, mis olid levinumad haigused täna ja sada aastat tagasi – kui täna on selleks ülemiste hingamisteede haigused, siis 100 aasta eest oli nendeks vesine kõhutõbi ja sarlakid).

Selle teisene tagajärg on see, et meil on vähem nö „tädisid“ ehk neid naisi, kes emadele tegelikult toeks olid laste üleskasvatamisel.

Teine huvitav fakt on see, et 100 aastat tagasi oli 20% naistel viis või enam last, täna on neid aga 2% naistel.

Enim on täna kahe lapsega naisi, neid on praegu 35% naistel, sada aastat tagasi oli selleks numbriks 10%. Üldse võib vaadata, et 1, 2, 3, 4 last – need kõik moodustasid 100 aasta eest enamvähem võrdsed grupid, kõiki ca 10 % ringis, siis täna on esimesel kohal kahe lapsega pered (ehk taastootmine) – nagu mainitud 35%, ühe lapsega naisi on 26% ja kolm last on 11% naistest, neljalapselisi on 5+ grupiga võrdeliselt ehk 4%.

NB! Statistika on tehtud aastal 2011 ehk siis enne 3nda lapse poliitika algust (uuemat ülevaadet kiirel otsingul ka ei leidnud)

Sellest lähtuvalt võiks mõelda, et kui me tahame (poliitikud tahavad) iivet tõsta, siis

  • Kas peame enim rõhuma teise lapse saamisele või kolmanda?
  • Või üldse esimese, sest ilma esimeseta ei tule ka teist ja kolmandat. Samas siinkohal vist võime rahulikult ohata, et selle mure on meditsiin lahendanud.
  • Või tuleks hoopis rehabiliteerida paljulapselised pered, sest olgem ausad, olen küll ja veel näinud täna pigem halvustavat suhtumist paljulapselistesse ja ausalt öeldes olen isegi vägagi imestanud nende hakkamasaamise üle, kuna pole ju enam põldu, mis toidaks ja riiet selga annaks. Aga minu skepsise on ületanud nende inimestega rääkimine – ja ausalt, need on imelised inimesed. PS! Aasta tagasi sai ühes söögilauas kõneldud, et säärane halvustav suhtumine on midagi väga uut, veel paarkümmend aastat tagasi oli see vastupidi, auasi.

Või äkki peaks ikkagi kaaluma muid meetmeid… 😉

PS! Kogu selle „lastetootmise“ temaatika lõpetuseks tahaksin rõhutada, et minu arvates on kõige tähtsam laste saamise juures turvavõrgustik. See, mis toob läbi paksu ja vedela ja on toeks ka siis kui enam üldse ei jaksa. Kuidas seda riiklike mehhanismidega toetada? Noh, mul ideid on, aga jäägu need mõneks järgmiseks kirjutiseks 😉

 


Triin kasvatab kahte last (kohevarsti 10 ja 3) ning jagab oma aega erinevate töölõikude, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta. Triinu kireks on religioon ja haridus ning ta on tänulik, et just neis valdkondades on tal võimalik end ka tööalaselt teostada.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar