Lasteaia logiraamat jätkub – esimese nädala teine pool

Taust: Lasteaeda või õigemini sõime läheb noormees, kes nädala pärast saab 1a 8k nooreks. Lasteaed on munitsipaalsüsteemi osa. Olen koha valinud hoolega ja usaldan õpetajad 98%, aga hinges on siiski mingi kahtlus, et laps on veel ju nii väike…

 

Neljapäev ehk päev nr 3

Äratus 5.40 – ei midagi uut siin päikese all. Lasteaeda siirdusime kl 9ks. Seekord oli kindel plaan jätta noormees mõneks ajaks ilma lapsevanema valvsa pilguta. Algne soovitus oli, et esimene kord võiks olla ca pool tundi. Hmm, selle ajaga ei jõua ta maha rahunedagi kui peaks suuremaks kisaks minema.

Lisaks teatavasti on meil see väsimuse probleem mängus, nii et kui ma lahkuks ca kl 11, siis oleks ta juba suht kutupiilu, mis teeb lahkumise veelgi raskemaks. Seega otsustasin lahkuda kl 10.15 ning naasta 11.45, kui ka lõunasöök manustatud. Eesmärgiga siis saavutada olukord, kus laps suudetakse pärast nuttu maha rahustada + tekitada talle positiivseid emotsioone, millega lahkuda.

Kl 10.15 eemaldusin otsustavalt, lehvitades ja öeldes head aega. Laps jäi röökima. Läksin väravast välja, natuke eemale. Laps röökis. Möödus 5 minutit, siis 10. Laps röökis, süda tilgub verd. Kas minna järgi? Aga siis on kriips peal. Positiivseid emotsioone ei tule ja jääb arusaam, et kui röögin, siis asi laheneb.

Mõtlesin, et aia taga istumisest pole abi, läksin veidi eemale parki lugema. Aga… ka sinna kostis hääli. Ikka püüab kõrv eraldada, kas tegu on minu lapse omadega. Päris hirmus. Ca 30 min hiljem luuran jälle aia taga. Nuttu on kosta, õnneks kohatiselt. Ma ei tohi minna, pea vastu! Muidu on hiljem veel raskem. Nutt on lapsele kasulik, see aitab tal emotsioonidega toime tulla. Parki tagasi. Lugema.

Kl 10.40 hakkan hiilima taas maja poole. Sees kuulen, et kolistavad nõudega, piilun, noormees istub kasvataja süles. Ok, aitab jamast. Lähen sisse, lõpetame lõunasöögi koos. Ja kuulen, et jah, eks oli nuttu palju, aga oli ka helgemaid hetki. Ja ikkagi, ta on nii väsinud selleks ajaks juba.

Oh, polnud kõige hullem, peab hoidma positiivsust üleval. Saaks ometi selle unerütmiga midagi peale hakata… Kodus vajub kotile. Ootan õhtusi emotsioonide väljaelamist ja homset päeva.

 

Reede ehk päev nr 4

 

Minu äratus on 4.45 kui noormees hakkab siplema. 5.10 püüab ta voodist põgeneda. Takistan. Olen otsustanud kõik mängu panna, et teda kauem unelaadses tootes hoida. Võtan mängu kõik vahendid, mis peaksid tema peal töötama, mudin unepunkte, hoian kaisus ja siis jälle ei hoia, laulan Mõmmi unelaulu (kas te olete 5.30 Mõmmi unelaulu laulnud?). Paar korda püütakse põgeneda, paar korda on isegi silmad kinni. Noh, vähemalt on pikali ja hämaras ruumis. Kl 6.10 on finaal, mis mh tähendab minu juustest kiskumist (jube valus!), ja lahkume voodist.

Täna on taaskord aeg isaga lasteaeda minna. Mina lähen tööle. Kl 7 joon hommikukohvi ja vahin tühja pilguga lauda. Täna on vaja mõned kirjatööd teha. Kvaliteetselt. 4.45 ei ole sellele kaasa aidanud.

Noormees jaurab, on silmnähtavalt väsinud. Ning kui lahkun kodust tööle, siis on ta sellest väga häiritud – asi, mis ei ole meil hommikuti tavaline. Ilmselgelt vajab ta und ning küllap on ka minu eilne äraminek lasteaiast omajagu traumeerivalt mõjunud.

Meenub see, kui ta oli vaid paari päevane ning ei jaksanud üldse süüa, mistõttu tekkis nõiaring: söömine venis pikemaks – uneaeg lühemaks – väsimus suuremaks – söömise aeg pikemaks – uneaeg veel lühemaks, kuni sai haiglas otsustatud, et laseme tal ühe söögikorra magada ja toidame sondiga, laseme lapsel lihtsalt välja magada. Ja see oligi imevits, mis aitas.

Seega langes otsus. Täna me lasteaeda ei lähe. Ja kl 9.15 oli noormees roninud isa sülle ja seal lihtsalt magama jäänud.

Uue nädala ootel…

 


Triin kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar