Meie koolikorralduses on vaja muutusi

Küsimus pole vaid suvevaheajas, vaid koolikorralduses laiemalt

Mul on hea meel, et minu uitmõttele lühendada suvevaheaega, on tulnud nii palju vastukaja. See viitab teema olulisusele ja inimeste hoolimisele. Tahaksin nüüd aga sammu võrra edasi mõelda, lähtudes osaliselt saadud vastukajast ja jõudes niimoodi paratamatult selleni, mis vajab muutmist meie koolikorralduses.

 

Oma taustaks lisan veel, et olen olnud haridusvaldkonnaga erinevate külgede pealt seotud vaheaegadega alates aastast 2005, mil läksin õppima religiooniõpetuse õpetajaks.

Olen töötanud õpetajana, õppealajuhatajana, korraldanud ja läbi viinud täiendkoolitusi ning olnud ühe kooli loomise ja arendamise juures selle algusest saadik. Seda lihtsalt taustaks, et ma ei räägi üksnes töötava lapsevanema perspektiivist vaadelduna.

 

Väide: lapsed on maikuuks/kevadeks juba nii väsinud

 

See on üks suuremaid murekohti. Miks on meie lapsed kogu aeg nii väsinud? Kui süüdistame kliimat, siis tuleks klassidesse tuua päevavalguslambid. Kui toitumist, siis tervislik toit ju aina süveneb koolides.

Kuidas on aga lood õppekavade, koormuse ning õppesisu seostamises päriseluga? Ehk on siin midagi võimalik muuta?

Ma tean, et meil on tehtud tohutut tööd uue õpikäsitlusega, eesmärgiks on seotud lõiming ning pädevuspõhine lähenemine, lisaks kujundav hindamine. Aga kui me vaatame tegelikkust, siis enamik õpetajaid ja koole ei tea, kuidas seda teha. Ehk siis meil on olemas suurepärased ideed, aga praktika ei tule järgi.

Seega küsimus: kuidas motiveerida õpetajat muutma õpetamisviise, mida ta on aastaid praktiseerinud? Kas ja kuipalju me väärtustame õpetajat? Kas ja kui palju me rõhutame vajadust mõelda laiemalt?

Aga kui palju me oleme andnud õpetajale võimalusi seda teha, kui me kõik teame neid naljapilte linna siluetist, kus tuli põleb ühes aknas – seal elab õpetaja?

 

Väide: Lapsed peavad kannatama ilusa ilmaga koolipingis

 

Esiteks – miks peab koolis kannatama? Ja teiseks – miks peab koolis istuma pingis? Kui meie kõik oleme nii hirmsasti koolis kannatanud, siis miks me seda oma lastele soovime? Või seepärast tahamegi suvevaheaega, et nad peaksid vähem kannatama?

Noh, eestlane kannatab muidugi kogu aeg ja muretseb, aga kaua sa kannatad? Helge tuleviku ja tasuva töö nimel, eks? Aga kui helget tulevikku kunagi ei tulegi. Kool kui kannatustander, kuidas see müüt ümber lükata?

Kool = koolipink. See on üks eriliselt kinnistunud müüt, mis tuleb ümber lükata. Jah, koolis on pingid, aga seal on nii palju muudki. Lisaks on linnades võimalik käia muuseumides, raamatukogus, parkides, mänguplatsidel; maal on võimalik külastada metsa, niitu, järve, kohalikku talumeest jne.

 

Väide: Meie saime ju hakkama

 

Muidugi saime. Ja saavad ka tänapäeva lapsed? Aga a) mis hinnaga? Ja b) Kas on vaja „hakkama saada“ või võib tore ka olla?

Eestlased on üpris katkine rahvas. Kõigega saab hakkama, aga alati on küsimus hinnas. Vahel on üksi kodus olla täiega tore. Aga kindlasti ei ole see nii kõigil lastel.

Osad ootavad pisarsilmil ema koju, kuna tolle tööpäev lõpeb kl 22. Ja vahepeal on nad saanud ise hakkama. Iseseisvumine on vajalik oskus, aga mis mahus? Ja seda saab edukalt läbi viia ka muudel aastaaegadel.

 

Väide: kui lapsed igavlevad, siis neil tekivad loovad ideed

 

Kahe käega nõus! Ainult, et sageli on üks loov idee avada nutiseade. Jah, ma tean, et utreerin. Olen näinud vägagi loovaid hetki igavlemise tulemusena. Aga kahjuks on nutimaailma liiga kergesti kätte saadav.

Kui kodus wifi välja lülitada ja anda lapsele vaid kõige igavam telefon, siis ta võib seal ka ussimängu tükk aega mängida, aga suurem tõenäosus on, et ta läheb sõbrale külla, kellel on ägedam telefon ägedamade mängudega ja kui kummalgi pole vanemaid kodus, siis ei ole ka kedagi piire seadmas.

Jah, ka siin ma utreerin, lapsed teevad ka muud, aga ka see tee on väga kerge tulema. Nii et nii paradoksaalne kui see ka ei ole, tundub mulle, et just nutiajastul vajavad meie lapsed palju enam täiskasvanu pilku peal, et neil oleks keegi, kes aitaks piire seada ja neist kinni hoida, sest sõltuvust tekitav vahend on antud varakult kätte ja laps ise ei saa sellega hakkama.

 

Suvel tööle ja õue?

 

Suvevaheaja pikkuse säilitamise kasuks rääkis argument, et vanemad lapsed tahavad teha suvel tööd. See muutub küll lühema vaheajaga keerukamaks. Välja pakutud mõtted, et juba põhikooli lõpust võiks aina enam käia töövarjuks aitab kaasa küll töökogemuse tekkimisele, aga ei võimalda raha teenida.

Teine mõtlemapanev koht oli, et suvel tuleb olla palju väljas ja koguda energiat. Seega peaks suvisel ajal olema ikkagi koht õuesõppel selle väga erinevates vormides.

Kui keegi kommenteeris, et mis saaks siis kui kõik Tartu lapsed oleksid korraga õues, siis ma arvan, et see oleks üks väga põnev kogemus. Ja õuesõppel on vorme kui palju. Näiteks olen kuulnud välisriigis, kus esimese klassi kohustuslikuks õppeks on ühest linna punktist teise iseseisvalt kohale jõudmine. Väga praktiline, kas pole.

Mis aga peamine – see kõik ei ole teema, mida annaks lahendada ühe võluvitsaga. Siin on küsimuse all ka vanemate paindlik tööaeg, pensioniea piirid, õpetajate väärtustamine ja õpetajakutse au sisse tõstmine, elukestev õppe, praktikavõimalused, lõiming, kujundav hindamine, üldõpetus ja palju muudki.

Suur osa sellest on ka teoorias valmis mõeldud ja püütakse ka ellu viia. Kuidas saada seda aga üha enam praktikasse?

 


Triin kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar