mandliopp ja jäätis

Kuperjanovi tänava jäätisebaar ehk elu ilma mandliteta

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas minu tütrel otsustati umbes 2,5 aastaselt pärast mitmeid kõrvapõletikke ja sama ohtraid antibiootikumekuure, et tema mandlitest on rohkem kahju kui kasu ja need tuleb eemaldada. Aga siis tuli peale kaunis suvi ja tervis läks tugevamaks ja otsustasin, et ei soovi nii väikest last traumeerida ning jäin endale kindlaks – me lükkame selle teema tulevikku.

Ja aeg läks, piiga kasvas, organism tugevnes ja elu oli kui hernes. Kuid… temaga ühes toas magamine muutus põrgulikuks. Kui 5-aastane norskab nagu vana mees, siis on see ikka omajagu humoorikas, aga ühtlasi ka ebamugav, pealegi on ju hapniku juurdevool takistatud jne.

Aeg läks veel ja piiga läks kooli. Olles siis 6 ning esimese kooliaasta kevad oli tervisele taaskord üpris nõrk. Mingit konkreetset diagnoosi nagu ei tulnudki, aga põletikunäitajad oli pidevalt üleval, kevadväsimus ei läinud arvesse. Lisaks ka norskamise tugevnemise pärast tehtud uuring, mis avastas tohutu adenoidi, ja otsus sai langetatud. Nüüd on aeg.

Esimese aja saime nii poole aasta pärast, novembrisse. Tundus igati ok, eriti kui kuulsime, et eelmine patsient oli saanud aja ca 14 kuu pärast. Laste eelis.

Noh, loomulikult jäi ta siis haigeks. Nohu-köha-palavik. Ja sinna tuulde see aeg lendas. Õnneks saime järgmise aja juba veebruari.

Valmistusime hoolikalt. Kuna mul sõbranna oli hiljuti mandlitest ilma jäänud, siis küsisin talt nõu hoolduse ja toe kohta. Kuuldu ja kõrvaltnähtu hirmutas mind omajagu, kuid panin panused selle peale, et lastel läheb kergemalt. Isiklikult kartsin ka üldnarkoosi omajagu, kuna mul on sellega sõpruskonnas väga kehvad kogemused.

7.20 olime ukse taga ja kl 10 oli tüdruk opilaual (söömata-joomata!). Õed olid kõik äärmiselt toredad ja lapsesõbralikud. Arst tegi oma tööd korralikult ning oli meeldiv suhtleja. Narkoosist ärkamine kulges eriliselt rahulikult (selle kohta olin kuulnud eriti palju hirmujutte, kuidas lapsed on puhta pöörased). Kl 12 olime kahekesi palatis. Meil vedas – saime privaattoa ja mullegi eraldati oma voodi. Olin eelnevalt arstilt kuulnud, et alati see viimane ei pruugi õnneks minna.

Paari tunni pärast oli tüdruk juba nii erk, et kurtis tühja kõhtu. Nõutasime jäätist. Ja siis veel ja lõpuks ka kohupiima. Peamine kaebus oligi tühi kõht.

Järgmisel hommikul ei jõudnud me veel üleski ärgata kui meid juba koju kupatati.

Ja siis läks jäätise söömiseks ja multikate vaatamiseks. Nõrkemiseni. Seda viimast oli tunda, neljandal päeval poes käimine väsitas nii ära, et jäi pärast magama. Aga muidu tundub, et asi edeneb. Näpud sügelevad meisterdamise järgi. Jäätisest on kõrini ning viiendal mandlijärgsel päeval nõuti juba röstsaia nii või kui külma moosiga. Sest nagu meile haiglas öeldi – hambad on sul ju olemas. Valu ei ole lasknud kannatada – valuvaigisti läheb üldjuhul käiku juba esimese kerge kurtmise peale. Viiendal ööpäeval oleme hakkama saanud kahe 500 mg paratsetamooli doosiga.

Igatahes olen ma rahul, et asi sai omal ajal edasi lükatud. Nägin kõrval ka neid päris pisisid ja süda nõrkes sees. Kaheksa-aastane vähemalt allub korraldustele. Kui talle öelda, et lama nüüd külili ja sülita suust sülg välja, siis ta saab aru, mida tegema peab. Nüüd ootame veel, kas tuleb paranemise tagasilangus teisel nädalal, mida vahel kurdetakse, või on see ka pigem täiskasvanuid tabav häda.

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar