Lapsed balletti tantsimas

Huvitegevus – kas lihtsalt huvi või oma eriala leidmine?

Minu suurem laps on alati olnud tantsu- ja isegi spetsiifilisemalt öeldes balletihuviline. Ma ei ole kunagi arvanud, et lapsi peaks juba titest peale mööda ringe vedama, aga kui laps ise vägaväga tahab ja võimalus on käejala juures, siis miks mitte.

Meie lasteaeda toodi balletitrenn kohapeale. Super! Sain tund aega „oma aega“ juurde, laps sai ise minekuga hakkama ning tegi seda, mis talle tõesti väga meeldis. Win-win, kas pole. Ta oli sel hetkel neljane.

Praeguseks läheb tal neljas aasta. Vahepeal kolis lasteaed ajutisele pinnale, mis asus meie kodust päris kaugel ning trenni sinna enam ei viidud, mis tähendas, et pidime teda ise transportima kell 17 algavasse trenni, mis omakorda tähendas 3 korda nädalas töölt lahkumist hiljemalt kl 16.15. Aitäh mõistvatele tööandjatele! Õnneks oli võimalik puuduv osa trenni ajal järgi teha. Paljud vanemad loobusid.

Esimesed paar aastat oli tore ja tilulilu, kuid kolmandast aastast on hakanud trenn minema üha tõsisemaks. Ja eks see on ju ka loomulik, aga üha enam paneb küsima eesmärkide peale. Iga aastaga tuleb trenne juurde, korrad venivad pikemaks. Kui alustati 50 minutise trenniga, siis nüüd on tunni pikkuseks 75 min. Ja neid on 4 korda nädalas. Oli ka eelmisel aastal.

Trenn on tõsine ja karm, esineda saavad lapsed jõuludel ning kevadel vanematele eksamil. See nõuab suurt sisemist motivatsiooni, et vahepeal lihtsalt kuiva trenni teha ja teha ja teha. Ja alati seda lastel ei ole. Väga paljud on välja langenud. Ka mina olen korduvalt kuulnud seda, kuidas ma enam ei taha, aitab küll, ma ei jaksa jne jne Minu põhimõte on, et aasta tuleb lõpuni käia. Kui soovid huviala vahetada, siis on see igati ok, aga seda tohib teha vaid aasta vahetuses, muidu ei saa ju midagi selgeks. Õnneks on nüüd lisandunud uus tegur – lapsed on trennis saanud suurteks sõpradeks, nii te kui muidu ei jaksaks ega viitsiks, siis võimalus pärast sõbrannaga mängida, on jälle väikeseks stiimuliks. Ja õnneks iga sügis tuleb motivatsioon tagasi, sest ballett on ju lihtsalt niiiiii ilus!

Mida ma näen on see, et treenitakse professionaale. Lastest võetakse maksimum. Kes ei suuda, see loobub. Mul on aga kahju, et paljusid alasid ei ole võimalik harrastada lihtsalt harrastuse mõttes. Enamus pilliõppest, tantsuerialadest, kunstist – ikka on suund maksimumile. Ja äkki nii peabki, sest kuskohast muidu tulevad meie lavadele andekad muusikud ja baleriinid ning kunstisaalidesse kaunid pildid?

Ja eks tulebki alustada varakult, aga… ikka ja alati jääb see aga, et niimoodi saabki proovida vaid ühte ala ja äkki on midagi, mis oleks päriselt see talent või et ehk soovivad tantsida ka need lapsed, kelle puhul on ju kohe näha, et tantsijat neist kindlasti ei saa… Õnneks on aina enam tekkimas ka alternatiivseid võimalusi – nt saab minu tütar koolis katsetada nii kunsti, vene keele kui laulmisega ja seda kõike kohe koolipäeva lõpus pikapäevarühma siseselt ning see on super.

Teinekord argumenteeritakse, et eks on hobiga sarnaselt abieluga – kui valid ühe ala välja, siis hakkadki sellele pühenduma ja pühendumise ning tööga tuleb ka tulemus. Abielludes sa ju ka ei mõtle, et oot äkki on ikka kuskil parem ja kas ma ikka tegin õige valiku ja äkki.. ja äkki… Kuigi on ka neid, kes nii mõtlevad. Vahe on siin aga selles, et abiellub täiskasvanu, aga hobi valitakse tihti juba eelkoolieas. Ja see on päris suur vahe.

Nii et nokk kinni, saba lahti. Mine sa võta kinni, kas oleks parem proovida kõiki alasid, et siis valida endale sobivaim või hakata kinni esimesest võimalusest ja püüelda tippude poole?

 

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

1 Kirjuta kommentaar
  1. Made Maria says:

    Minu õetütar tegeles aastaid balletiga, kuni põlved hakkasid tundma andma. Oli tõesti ränk trenn ja ega kõigil lõpuks tervise pärast ei õnnestugi jätkata. Küllap juhtub seda ka teiste aladega… Mina olen lähtunud sellest, et lapsel peab olema tegevusest ikka rõõm ka. Muidugi on väiksemaid langusi, kui tuleb last utsitada jätkama, saada madalseisust üle jne. Kui aga rõõm kaob täiesti ära ja alles jääb ainult sundus, nagu paljuski on Eesti koolis õpilastel, siis on asi halvasti. Mäletan, et minu väiksem poeg ütles ühe trenni järel, et temal on juba stress…. Eks see oli vindunud tükk aega, et tahaks ära, kuid mina ikka utsitasin, et laps ei loobuks kergesti. Tuligi siis ära, rääkisime ka treeneriga, et vbl kunagi jätkab, kui leiab motivatsiooni, aga praegu pole mõtet nui neljaks rassida. Siis muutub see juba nagu teoorjuseks.

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar