Puder on lapsele hommikul hea toit

Hommikusöök – milline algus päevale?

Olen ise olnud pigem seda inimtüüpi, et hommikul kui silmad lahti teen, nõuan kiiresti, et mulle hääd paremat ette kantaks, sest kõht lööb pilli ja keha tahaks energiat uue päeva sissejuhatuseks.

Aga lapsed õpetavad meile paljutki…

Minu vanem laps on kombinatsioon unetüübist „Öökull“ ning „ma-söön-ainult-makarone-ja-neidki-valitud-päevadel“ toitumismustrist. Jah, loomulikult, viskan tuhka pähe ja tunnistan ennast süüdi, sest olen lasknud tal toiduga pirtsutamisel kaasa minna ega ole end rangelt kehtestanud, et sööd seda, mis laual on ja kõik ja küll sa ükskord sööma hakkad. Noh, ma olen näinud tema suutlikkust paar päeva nälgida…. Pigem ikka annan järgi ja teen siis ka sööki, mille puhul ma võin olla kindel, et ta seda sööb (kuigi kindlus on selles vallas kõikuv suurus).

Koolis käiv laps peaks aga hommikul korralikult sööma, et jõuaks õppida, pea töötaks, oleks energiat ja suudaks keskenduda. Teoorias olen ma väga tugev! Mul on suurepärane ülevaade erinevate toitude kaloraažist, toitainete rikkusest, valgusisaldusest ja kiudainete tähtsusest; kiiresti ja aeglaselt imenduvatest kõhutäidetest jne.

Tore küll. Aga minu laps läks sel aastal esimesel koolipäeval kooli süües hommikul ära…. Ühe kurgi! (Ja ma olin imestunud, et ta suutis endale sisse saada terve kurgi). Selle taustal hakkad asju ümber hindama.

Lasteaias oli lihtsam, hommikupudru ajaks oli ta juba umbes 1,5 tundi üleval olnud ning keha piisavalt üles ärganud, et see puder ka kõhtu jõudis. Ja puder maitseb talle tegelikult väga. Lihtsalt mitte kl 7 hommikul.

Kuulan alati, kuidas ka tuttavad õpetajad räägivad, kui oluline on lapse tervislik hommikusöök ja kui hull see on, kui laps sööb hommikusöögiks nt Snickersi ja mõtlen endamisi, et küll mul oleks hea meel kui minu oma terve Snickersi suudaks nahka panna (sest see on ju liiga magus ja seda on liiga palju ja üldse seda peab mäluma ju, kammoon).

Või et sööge hommikul kogu perega. Selle kohta ütles hästi üks mu sõber, kellel on endal sarnane mure: „Kui keegi mu kõrval peekonit vitsutab, siis pigem ajab see mu isu lihtsalt veel rohkem ära, nii et sellest pole abi ei miskit.“

Nii et kõik see viib leiutamiseni, kompromissideni ja uute nägemusteni. Näiteks eile hommikul räägiti Terevisioonis, et on kakaopäev. Milline imeline võimalus, serveerisin lapsele hommikuks tassitäie kakaod (täispiimaga –jee!)… vahukommidega (tühjad kalorid, ma tean, aga noh… kalorid). Kaks hommikut on see mind päästnud. Päkapiku toodud sussimaiustused ei tundugi enam kurjast, vaid pigem taaskord kiired kaloriallikad.

Mul on lahendusidee ka tagataskus olemas – pudruhommik kooli, kuid kahjuks ei ole see meie koolis päevapealt rakendatav. Küll aga lootusrikkalt paari aasta pärast. Seni aga näen seda olukorda kui väljakutset minu loovusele.  🙂

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

2 Kommentaarid
  1. Gerly says:

    Njaa, ma mõistan su muret. Ka mina olin lapsena selline, et hommikusöök ei tundunud mulle üldse mingi väärtus. Mul hakkas füüsiliselt halb, kui enne kella kümmet midagi sõin. Nüüd ikka püüan midagi süüa. Kasvõi midagigi.
    Lapsed söövad meil hommikusööki lasteaias. Seda kahel põhjusel – esiteks teeb see hommikused toimetused kodus hulga lihtsamaks, teiseks on lapsed selleks ajaks juba piisavalt ärkvel, et süüa. Siis ei ole nii, et me teeme laari putru, laps võtab kaks ampsu ja kogu moos. Kes selle pudru pärast ära sööks (vihje, mina see ei ole)?!
    Meil pole esialgu vaja ka muretseda, sest plaani järgi jätkavad lapsed kooliteed samas õppeasutuses, kus nad lasteaias käivad, ja seal pakutakse ka koolilastele hommikusööki. Minu meelest suurepärane lahendus! Teie pudruhommikute mõte on ka äge. Tehke ära! 🙂

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar