abielu seob heas ja halvas

Abielu – pragmaatika, tunded või ilus pidu?

Mul on sõpru, kes on abielus ja neid, kes elavad vabaabielus, on sõpru lastega ja ilma. On sõpru, kes on abiellunud noorelt ja neid, kellel lapsed juba pulmapäeval lilleneiudeks. Miks me seda teeme? Eriti täna, kui nö majanduslikult ei ole abielu ju vajalik?

Kui on asi toimunud nii nagu õpikus, et kool – töö – abielu – lapsed, siis ju nagu ei tekigi küsimust, et miks. Nii lihtsalt tehakse. Vist. Vahel. Tänapäeval aga mitte enam nii tihti. Siinsamas kirjutas ju Ilona, kuidas tema jaoks ongi vabaabielu see sobivaim vorm.

Miks aga abielluda, kui juba lapsed olemas ja kooselurutiinid kujunenud?

Üks täiesti pädev põhjus on äge ja ilus pidu! Miks mitte, ausõna. Ei ole ju vaja oma matusteni oodata. Samas võib ju ka mõelda, et esimene laps on nö proovikivi, et näed ära, kes mees isana/naine emana on. Meil on ju teada küll, et väga suur lahutuste või lahkuminekute arv on nimelt lapse esimesel eluaastal. Et kas on ikka mõtet pikemalt panustada, ühe lapse jõuab ka üksi üles kasvatada.

Kuigi enda näitel võib öelda, et kui mu abikaasa poleks otsustanud, et ta on minuga nii heas kui halvas, siis oleks minagi küllap praeguseks üksikema – minu teekonna algus emana ei olnud just kõige roosilisem 🙂

Üheks oluliseks teguriks on vahel ka ühine perekonnanimi – kordades lihtsam on ju arstile helistades öelda, et olen selle ja selle ema/isa ning mitte hakata lisama erinevaid perekonnanimesid. Loomulikult ei ole ka abielludes nimevahetus kohustuslik ja tean ka mitmeid inimesi, kes on jäänudki eri perekonnanimede juurde.

Kuhu jäävad liblikad?

Majanduslikult ei ole abiellumine ju tõesti enam tarvilik ja vahel pigem suisa ohtlik kui varaühisuse puhul üks teiselt miljonid üle lööb. Seepärast tuleb nüüd abiellumisavaldust täites valida, kas edaspidi elatakse varaühisuse, varalahususe või vara juurdekasvu tasaarvelduse põhimõtete järgi.

Oh kui pragmaatiline, kas pole. Aga kuhu jäävad liblikad kõhus ja suured ning ülevad tunded?

Abielu on tõotus. Tõotus teineteisele. Tõotus tunnistajate juuresolekul ning laulatuse puhul tunnistus ka Jumala ees. Ja see ei tähenda, et nüüd saab asi läbi, vaid vastupidi, nüüd ju asi alles algab. Abiellumise puhul antakse tunnistus sageli kätte lihtsalt enne eksami sooritamist.

Abielu on tahteavaldus – ma ütlen avalikult välja, et ma tahan selle inimesega koos olla juhtugu mis tahes. Ma tahan ja tõotan! Armastus on ju midagi hoopis enamat kui armumine – kui lasta sellel endaga juhtuda, siis võib kogeda hoopis uusi parameetreid. Liblikad ei pea kaduma, kuid võivad muutuda (liblikatega juhtub seda ka looduses nende arengufaasides üpris palju 🙂 ). Ning minu jaoks on abielu armastuse tõotus. Iga päev.

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar