kaitseliitlase naine

Aasta ema peaks olema kindlasti ka kaitseliitlase naine…

Lause, mis ringles FBs aasta ema valimise poleemika ajal. Ja millele tuli kohe juurde ka kommentaar, et noh, kaitseliitlase naine on põhimõtteliselt üksikema.

Minu mees on aktiivne kaitseliitlane ja see tähendab, et ta on kodust ära iga kuu 1-2 nädalavahetust. Mis omakorda minu jaoks tähendab seda, et ma pean üksinda ära majandama kahe lapse üpris erinevad graafikud ning lisaks käima kaks korda päevas koera jalutamas, sealjuures tuleb vähemalt väiksem laps vankriga kaasa võtta, sest neid kahte koos koju jätta ma hetkel veel ei näe võimalust.

Kui pesamuna oli väiksem, siis sai ta võtta linaga kõhu peale, kuid nüüd ma seda enam ei jaksa, seega tuleb võtta vanker. Kuna me elame suure tänava ääres, siis koduuksest koera, tite ja lapsevankriga väljumine on parasjagu väljakutse. Ning on reaalne võimalus, et sajab pussnuge (eriti meie selle-aastases huvitavas kliimas, kus neljast aastaajast on korraga saanud üks ja üpris ebameeldiv).

Aga loomulikult võib olla ka väljas imeline päikesetõus või sügisene lehtedemäng. Neid ilusaid hommikuid on olnud väga palju!

Samuti tähendab see lapsehoidja leidmist pühapäeva ennelõunateks, mil mina olen tööl. Õnneks on meie lastel fantastilised vanavanemad!

Seega on see kõik tehtav – lihtsalt on tegu ühe veidi suuremate teguritega logistikaülesandega, kui ma muidu igapäevaselt harjunud olen. Aga õnneks olen ma suguvõsas saanud hüüdnimeks planeerimiskuninganna 🙂

Kas abikaasat saab keelata?

Minu käest küsitakse vahel, et kuidas ma luban tal nii tihti metsas käia? Mina jälle ei saa aru, kuidas ma saaksin mitte lubada. Kui see on asi, mida mu abikaasa kogu hingest soovib teha. Ja lõppude lõpuks elan ma keset linna, mul on kõik käejala juures, kodumasinad töötavad, mul on ikkagi ainult kaks last, kõik toimib. Jah, see on pisut tüütu, aga see on ka, kui päris aus olla, kõik.

Jah, eks ma ikka natuke põen, et mis saab siis, kui…. Aga miks põdeda selle pärast praegu? Pigem on see teadmine, et mu abikaasa teab sellisel hetkel, mida teha tuleb ja see on julgustav.

Ma ei usu sellesse, et abielus olles võiks oma kaaslasele midagi ära keelata. Abielus on kaks täiskasvanud inimest, kes jah, peavad teineteisega arvestama, kuid arvestamise alla kuulub ka see, et sa lubad teisel teha seda, mis on temale oluline. Jälle see lubamine. Pigem sa toetad teist selles, sa julgustad ja mõistad. Sest ainult nii on võimalik mõlemal suhtes kasvada. Olla päriselt see, kes me oleme. Keelamine kõlab minu jaoks üpris vägivaldselt.

Ning küllap aitab antud teemas kaasa ka see, et ma olen veendunud laiapõhjalise riigikaitse pooldaja 🙂

 

  • Tegu on naljaga 🙂

 


Töötav Ema, kasvatab kahte last (8 ja 1) ning jagab oma aega täiskohaga töö, vabatahtliku tegevuse ja perekonna vahel. “Aja jagamine ongi üks suurematest väljakutsetest, et olla igal pool päriselt kohal,” tõdeb ta.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar