pabertöö on populaarne

Tööst ja tegemistest

Ilmselt ei ole päris kõigil veel meelest läinud meie intsident roosa värviga, mis tekitas palju küsimusi, mis tööga ma siis õigupoolest tegelen, et elu ühel hetkel väga roosa või kasvõi türkiissinise varjundi võib võtta. Ettevõtlus on selle töö nimi.

Kui ootasin meie teist last, hakkasin tasahilju meisterdamisega tegelema. Ma ei ole kunagi eriline kunsti- ja käsitööfänn olnud, aga käisin mõned aastad tagasi trükimuuseumis köitmise õpitoas ning sain sealt pisiku külge. Pärast seda otsisin aktiivselt võimalusi paberitöö õppimiseks ja tegemiseks.

Avastasin endalegi üllatuseks võrratu maailma, mis pidevalt täieneb ja uueneb, nii et ka siinsamas Eestis on sellega tegelejate arv viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Paberitöö ehk muuhulgas kaartide, karpide, albumite ja märkmike valmistamine on äärmiselt populaarne.

Kui veidi vähem kui kolm aastat tagasi paberitöömasinatest, lõiketeradest ja tekstuurplaatidest kuulsin, olin põnevil ning tahtsin isegi proovida. Imeliste detailide lõikamine lisaks paberile ka näiteks kartongist, nahast ja kangast on tehtud imelihtsaks ning jõukohaseks ka neile, kes kääride või paberinoaga opereerida ei oska või ei suuda. Kahjuks ei olnud sel ajal neid asju Eestis veel väga saada või olid need ebamõistlikult kallid. Asjahuvilised koondusid gruppidesse ja tellisid vajalikud tarvikud ühiselt Inglismaa või USA veebipoodidest. Võtsin mitmed tellimised enda peale ja üsna pea avastasin end mõttelt, et lihtsam oleks neid tooteid ise maale tuua.

ilus fotoraam

Endameisterdatud asjad on südamega tehtud

Mõeldud-tehtud. Varsti aga ei mahtunud miinimumtellimuse täitmiseks vajalikud, ent soovijatest üle jäänud asjad enam koju ära. Elasime siis kahetoalises korteris. Niimoodi sündis Tartusse väike käsitöösalong, kus sai paberitöö- ja kunstitarvikuid kasutada ning kojugi osta. Paralleelselt toimis Facebookis tellimise grupp, kus need, kes olid nõus ootama, said endale needsamad tarvikud veidi odavamalt tellida.

Salongis sai kasutada masinaid ja teha endale vahvaid väljalõikeid lõiketeradega, mida minu varamusse lühikese aja jooksul suisa sadu on kogunenud. Lisaks toimusid koolitused ja õpitoad ning iga huviline võis alati nõu küsima tulla. Salong ei olnud kunagi tavaline pood, vaid koht, kus leti taga toimetasid inimesed, kes oskasid tõesti jagada infot selle kohta, mida mõne asja meisterdamiseks kõige parem kasutada oleks, kust ja kuidas oleks kõige mõistlikum seda osta ja nii edasi.

Minu lemmikud on läbi aja olnud paberitöömasinad, mis paberitööliste elu nii lihtsaks on teinud. Seega tahtsin neid kõiki proovida ja uurida, milline see kõige parem on. Nii ma siis olen aja jooksul katsetanud kümmekonna erineva firma eri masinaid ja teen siiani koolitusi või õigemini infotunde selle kohta, mida endale masina ostmise puhul jälgida võiks.

On väga tore, et selle suhteliselt lühikese aja jooksul, mida kolm aastat tegelikult ju on, olen endale selles osas veidike nimegi teinud, nii et huvilised oskavad juba ise minu juurde pöörduda, sest keegi tuttav on mind neile soovitanud.

Annan nõu hea meelega, kusjuures niimoodi, et soovitan huvilistel võimalusel kuskil poes või salongis, mida Eestis juba üsna mitu on, neid masinaid ka ise proovimas käia. On ju ka selles vallas niimoodi, et see, mis sobib ühele, ei meeldi teisele, ja vastupidi.

Mõningatele konkurentidele ei mahu see pähe – kuidas saan ma müüjana potentsiaalsele kliendile öelda, et mina olen sinust 200 km kaugusel, aga vaat’ tema seal Tallinnas või Võrus või Pärnus müüb ka masinaid ning seal saaksid sa neid ise proovida? Kuidas ma saan anda soovitusi, et mine tee paarisaja euro suurune ost kuskil mujal?

Minu jaoks ei ole asi ainult müügis ja rahanumbrites – ilmselt pole ma seetõttu selle äriga veel ka rikkaks saanud -, vaid selles, et huviline leiaks endale just sobivaima. Kui mina müün kellelegi masina, mis talle mingil põhjusel ei meeldi, on üsna väike tõenäosus, et ta minu juurde veel tagasi tuleb. Kui ma aga soovitan talle midagi ja annan nõu lisaks veel midagi proovida, leiab ta tõenäolisemalt just sellise hinna ja kvaliteediga asja, mis talle passib, ning võib juhtuda, et ta edaspidigi esmalt just minu juurde pöördub. Ehk siis juba ostusooviga…

Aga kuidas see kõik sellesse roosasse värvi puutub? Kui meie pesamuna sündis ja me juba kolmandat korda oma majja kolisime (maja ostust ja renoveerimisest võiksin ma suisa eepose kirjutada), sai õige pea selgeks, et ma iga päev 60 km kaugusele salongi sõita ei jõua.

töötuba

Töötuba on nüüd enda majas

Kuna ma tõesti tahtsin seal ka füüsiliselt kohal olla, mitte ainult raha kogumas käia, tuli valida, kas ma olen oma laste jaoks olemas ja ajan äri edaspidi internetis või kulutan iga päev lisaks 8-tunnisele tööpäevale veel kaks tundi edasi-tagasi sõiduks ning näen lapsi ainult nende uneajal. See ei olnud raske otsus, kuigi vahest ehk veidi kurb. Kui pesamuna oli viis kuud minuga iga päev tööl kaasas käinud, pakkisin salongi kokku ja tarisin kogu müüki ootava kraami koju.

Nüüd on salong mul kodus, ruumis, mis veel veidi aega tagasi oli meie magamistuba. Algselt töötoaks kavandatud ruumi ei mahtunud asjad kuidagi ära. Kunagi salongi ehitatud riiulid kruvisime siin seina ja ladusime kaupa täis. Äri ajan nüüd veebis. Korralik veebipood on ehitamisel, sest see pole teps mitte nii lihtne kui tundub, aga tellimise grupp toimib endiselt.

Ma tahaksin öelda, et mul on siin kodus justkui pisike pood, aga tegelikult on see tohutu segadus. Ma ise orienteerun selles segaduses küllaltki hästi, aga kui abikaasa peab sealt midagi otsima minema, on ta üsna pea frustreerunult ja tühjade kätega tagasi.

Lapsed teavad, et emme töötoas ei käida, aga vahel ikka juhtub, et mõni värvi- või liimipotsik justkui ise minema on jalutanud ja näiteks elutoas või esikus paremat elu otsib. Ma ei pane seda lastele ka väga pahaks, sest paberitöö maailm ja tarvikud on ägedad, aga ma eelistaksin, et nad toimetaksid minu enda tarvikutega, mitte kaubaga, mis ootab ostjat või postitamist.

Kui mul vahel aega üle jääb, meisterdan ka ise. Minu lemmikud on endiselt köited – albumid ja märkmikud, aga teen tihti tellimustööna ka kaarte või kaunistan enda lõbuks mixed media’t rakendades lõuendeid. Lisaks tuunin ümber metallist konservi- ja piimapulbripurke, sest mõningase vaeva ja ohtra värvi abil saab neist ägedaid pliiatsitopse või rahakassasid.

värvitakse topse

Värvide abil saavad topsid uue kuue

Iga eset vaatan enne äraviskamist hoolega, lootuses, et ehk saab seda hoopis millegi valmistamiseks rakendada. Meie vana riidekapp on selliseid “leide” täis ja kui ma kohe eriti tõsiselt koristan, viskan paar-kolm tükki iga kord siiski minema ka. Muidu ei mahuks me varsti oma majja enam ära. Osalen meelsasti ka koolitustel, kus on hea võimalus teiste paberitöölistega tuttavaks saada. Millegi uue ja põneva õppimine on juba boonuseks. Varem koolitasin ka ise, aga viimasel ajal teen seda harva. Aega ei ole. Ei teagi, kuhu see niimoodi kaob…

Mul ei ole kavas igavesti kunstitarvikuid müüa. Müügitöö kui selline ei olegi väga minu rida, see ei tõmba mind ja, kui ma nüüd täiesti aus olen, ei ole ma hea müügimees. Vähemalt mitte traditsioonilises mõttes. Ma kohe ei suuda kellelegi jumal teab mida pähe määrida. Tegelikult on mul oma ettevõttega palju plaane. Väga mitmed neist on seotud sellega, et õpin lisaks ka õpetajaks ja olen suur keelehuviline.

Näiteks on paljudel eesti käsitöölistel probleem, et võõrkeelsed juhendid, mida terve internet täis on, jäävad spetsiifilise sõnavara tõttu raskesti mõistetavaks või suisa arusaamatuks. Mulle endale meeldiks oluliselt enam, kui suhteliselt otseste laenude asemel oleksid veidi ilusamad oskussõnad. Seetõttu tahaksin teha eestikeelseid juhendeid ja panna kokku paberitöösõnastiku, mis lihtsustaks nii vanemate kui nooremate huviliste elu kõvasti. Olen sellega juba algustki teinud, aga tööd on palju ja kolme lapse, kahe kooli ning majaremondi kõrvalt ei jää aega selleks just ülearu.

Igatahes nii see elukene meil siin veereb. Vahel on see roosa, vahel türkiissinine, vahel lihtsalt liimine või paberipuru täis. Pesamuna on boss ning see, kas ja kui palju ma parasjagu tööd teha saan, sõltub otseselt temast. Kõik muu tuleb arutlusele alles pärast seda, kui Liisu-faktor on rakendunud. Kui kliendid sellega samamoodi lepiks, nagu mina juba leppinud olen, poleks tööstressi ollagi.

 


Ma olen 28-aastane kolme lapse ema. Elame abikaasaga Kesk-Eestis, keset mitte midagit. Meie hoovis jooksevad metsast tulnud kitsed ja jänesed, majas möllab titega võidu eneseteadlik kass. Oleme abikaasaga mõlemad ettevõtjad ja lapsed (4-aastane Lenna, 2-aastane Linda ja 8-kuune Liisu) on meil nutikamad kui meie ise. Iga päev üritame tasakaalustada tegemisi kahe firma, kolme lapse, nende lasteaia ja huviringide, koduehituse ning mööda Eestit laiali laotatud lähedaste vahel.

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar