Naine ja tema seitsmes laps

Süütuse aeg

Waldorfpedagoogikas on mõiste Rubicon. Sellega nimetatakse aega, kui laps hakkab tajuma ennast eraldiseisvana muust maailmast. Siiani on ta olnud ümbritsevaga üks. Laps, kes millegagi tegeleb, saab ise selleks millekski. Läheb rolli täielikult sisse ja see on tema jaoks kogu olemine. Kui ta rõõmustab, on ta üks suur rõõm ja kui ta vihastab, on ta üks suur raev.

Selline täieliku andumise ja usalduse aeg kestab umbes 9-10 aastani ja siis korraga avastab laps, et tema on MINA ja kõik muu on MUU. Ta hakkab tajuma ja kahtlema, muutub kriitilisemaks ja temas tõstab tugevalt pead õiglustunne. Enamasti pole see päris puberteet, aga pole enam ka see süütu, muretu lapsepõlv.

Minul on veel ainult üks selline väike ja vahetu lapsuke. Meie pesamuna. Ehkki olen ema olnud 26 aastat, pole ma ikka tüdinud sellest tundest, mis kaasneb pisikese inimese usalduse ja armastusega. Vaatan kõrvalt tema toimetamisi ja püüan iga hetke, sest tean, et varsti saabub lapsepõlve “keskiga” ja algab iseseisvumine.

Meie pisipõnn on tugeva karakteriga (no tegelikult, milline laps poleks!), tihti nõuab ta kogu pere tähelepanu väga kirglikul ja lärmakal moel ja hoidku alt see, kes tema soovidele reageerimisega hiljaks jääb. Olen tema puhul eriti täheldanud vanasõna “Armastus käib kõhu kaudu” paikapidavust. Näljane laps – pahur laps.

Hiljuti olin ühel koosviibimisel, kui sain sõnumi vanemalt pojalt “Ta karjub jälle”. Teadsin, kellest käib jutt ja saatsin vastuse “Anna talle süüa”. No on sellise kiire ainevahetusega tüüp ja kui saab kasvõi paar ampsukest, siis rahuneb kiirelt ja on jälle rõõmus.

Ja kui me siis teinekord räägime sellest, et proovime ikka rahulikult oma muredest rääkida, et pole vaja lärmata ja pahasti öelda, siis ütleb pojake “Aga emmekene, ma ju püüan!”. Tõesti, ta ju püüab.

Mulle tundub, et praegune aeg kiirendab laste arengut. Kogu see nutivärk ja virtuaalmaailm ühelt poolt, teisalt vanemate ettekujutus, et last tuleb kogu aeg “õpetada”. Mina ei poolda lastele info pidevat pähekallamist, sest siis jääb enda tunnetus nõrgemaks. Laps nimetab küll asju, teab igasuguseid fakte,  aga puudub tervikutaju ja võime lihtsalt olla. Selline, nagu on tema loomus. Enne Rubiconi ei tohiks lapsi intellektuaalselt ülearu survestada, sest lapsel on oma tarkus, seda tuleks austada.

Meie pesamuna läks kooli ilma lasteaia ja lugemisoskuseta. Jah, isegi kõik tähti ei tundnud. Aga ta teadis kõike kanakasvatusest ja paljut kalapüügist, puudelangetamisest ja ahjukütmisest. Lasin tal teadlikult oma valikuid teha ja julgustasin huvi tundma. No ei sattunud tähed tema huviorbiiti 😀

Ma väga loodan, et meie kool ja suured inimesed õpiksid hindama seda tarkust ja arukust, mis on lastel olemas. Et neid osataks kuulata ja nendega arvestada just sellistena nagu nad on, mitte ei püütaks neist kiirelt väikseid täiskasvanuid vermida.

 


Olen abielus parima mehega võimalikest, hõbepulmadki möödas. Ja meil on 7 last, kellest juba 4 täiskasvanud. Õppinud olen õpetajaks, aga lasteaiast saati tahtnud saada emaks. Olen väga õnnelik iga oma lapse olemasolu üle ja väga tänulik neile, et nad on mind juhatanud läbi selliste metsikute teemade nagu sünd, tervis, haridus, suhted, armastus…

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar