Rasedus ja tööl käiv naine

Sünnitus võib alata

Sellel nädalal sai beebiootusest 38 nädalat täis ehk põhimõtteliselt on nüüd järgmise nelja nädala jooksul beebil aeg sündida. Meie peresse on lisandumas kolmas põnn ja see on mulle oluline verstapost mitmes mõttes. Olen ise pärit suurest perest – meid oli pikka aega, kuni teismeliseeani kolm, kuni peresse lisandus väikevend. Huumoriga asja võttes: kui hiljuti kuskil mainiti, et Eesti iibe tõstmiseks on vaja 2,1 last pere kohta, siis seda 0,1 on väga keeruline ette võtta. Tuleb ikka järgmise täisnumbrini ümardada 🙂

Kui kolmandale lapseootusele tagasi vaadata, siis on väga palju olnud sarnast eelmisele kahele rasedusele ja samas on see ikka täiesti teistmoodi olnud. Eriti see, mis tööd ja kodust elu puudutab. Nii nagu varasemate rasedustega, olen ka nüüd olnud usin töömesilane. Just täna sai viimast korda kontoris käidud ja asjad mõneks ajaks kokku pakitud.

Esimese lapsega tahtsin töölt koju jääda nii vara kui võimalik. Võtsin kõik puhkused välja, jäin maksimaalselt vara dekreeti ja otse loomulikult pidin seetõttu ka päris varakult tööle tagasimineku peale mõtlema hakkama, sest rahaliselt poleks muidu hästi hakkama saanud.

Miks ei jää rasedaks?

Teine laps aga andis ennast oodata. Vahepeal käisid peast läbi kõiksugused mõtted, et võib-olla ongi üks laps täiesti normaalne, ei olegi rohkem neid vaja, elu on ju hea ja lihtne ühega jne. Kuni sain aru, et probleem on hoopis milleski muus ja võtsin ette töökohavahetuse. Siis saigi minust ametlikult projektijuht.

Uuel töökohal elasin uude rütmi ja uutesse väljakutsetesse sisse, olin oma eluga oluliselt rohkem rahul ja see oli ka sõnum kuskile avarustesse, et nüüd siis olen uueks elumuutuseks ja teiseks lapseks valmis. Terve beebiootuse aja töötasin usinasti, koju/dekreeti ei jäänud enam nii vara ja kuna beebi sündimise tähtaeg oli augusti lõpus, sain suvel ka piisavalt palju rahulikult võtta ja puhata.

Mäletan neid köögikappide suurpuhastusi ja isegi tekikottide triikimisi. Beebiriided sorteerisin varakult ära ja kodu oli beebi tulekuks valmis. Tagasi tööle kippusin küll üpris varakult, aga ei olnud selleks sunnitud otseselt rahalistel põhjustel. Ühele uuele projektile oli vaja juhti ja see tundus mulle piisavalt põnev väljakutse, millega väikeste poolikute päevade kaupa juba üpris varakult tegelema läksin.

Viimane üllatav rasedus

Seda enam oli suureks üllatuseks kolmanda beebi ootele jäämine. Oli ta ju plaanis, aga mitte nii kohe 🙂 Mina olin omale eesmärgiks seadnud 35 või kolmas. Ju ma siis oskasin sellest mõttest maksimumi võtta, selle lahti lasta ja nii see ootamatu olukord meid tabaski.

Esimesed kuud beebiootusest olid ärevad. Tervisega otseselt midagi halvasti ei olnud, aga sel korral ütlesin isegi oma emale uudise päris hilja võrreldes varasematest lapseootustest teavitamistega, mis toimusid pärast esimest ultraheli.

Päris tihti käis mu peast läbi mõte, et appi nii äge ikka, et kolmas tuleb. Sellele järgnes kohe appi, päris hirmus ikka, et kolmas tuleb. 🙂 Kuna teine laps on hetkel kaheaastane ja suurema eeskujul väga tragi ja asjalik oma tegemistes, siis on käinud korduvalt peast läbi ka mõte, et kui lihtne oleks ikka elu nüüd, kui saaks käia tööl ja lapsed lasteaias ja ma ei peaks ometi rase olema.

Samas käibki sellele alati teine pool kohe juurde, et see on ikka nii äge, et varsti ongi neid kolm. Kusjuures võin rahumeeli öelda, et kahe varasema rasedusega on mu keha kuidagi niimoodi vist kohanenud, et selle raseduse ajal ei ole mingeid hädasid ja vaevuseid olnud. Ma enamuse ajast ei tea isegi seda, mitmes nädal mul parasjagu on. Pean iga kord pikemalt mõtlema. Tähtaeg on ainus asi, mis meeles püsib. Kuidas keha sünnitusele ja edasisele vastu peab, on muidugi juba täiesti omaette teema.

Seekord olen üpris viimase minutini tööl käinud ja asendajal aidanud mu projektidesse sisse elada. Natuke bürokraatia pärast ja natuke seepärast, et saaksin võimalikult kaua vanemahüvitise perioodi nautida (vanem laps läheb kooli, kui beebi 1,5-aastaseks saab) ja natuke ilmselt ka seepärast, et ma ikkagi naudin seda, mida ma tööl teha saan. Hakkan ilmselt seda täiskasvanutega igapäevast suhtlust taga igatsema.

Igatahes on see minu jaoks olnud väga huvitav jälgida, kuidas tööelu ja areng on toimunud seoses koduse elu tingimuste muutumistega. Ja see kõik ongi põnev ja hirmutav samaaegselt.

 

Kuidas sinu rasedused on möödunud? 

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja ootame perele jaanuaris lisa, et edaspidi toimida juba 5-liikmelise perena. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar