Flirt värskendab suhet

Vanadus tuleb, kuid flirt jääb!

Sõbrad, ma vananen! Muidugi ma pole ainuke. Aga üks märk vananemisest on juba see, et oma tegemiste-toimetuste kõrvalt pole jõudnud isegi blogipostitust kirjutada. Varem tundus, et ühe päevaga jõuab palju rohkem asju tehtud, ülikooli ajal ju sai isegi õpitud öösiti. Nüüd enam naljalt öötundide arvelt midagi ei loe ega ette ei valmista. Ööuni on mõeldud magamiseks.

 

Tahaks välja

 

Ühel õhtul töökaaslasest sõbrannaga väljas õhtusööki nautides tundsin sees sellist kõditavat igatsust õhtuse mõnusa ajaveetmise järele. No nii nagu vanasti, teeks näo pähe, tunneks ennast ilusana, flirdiks, lobiseks, läheks lõpuks tantsima.

Mõned nädalad hiljem potentsiaalne võimalus ka tekkis, kui sain üle pika aja kokku kahe noorepõlve sõbrannaga. Reaalselt oli aga meie õhtu palju vähem elevust tekitav kui arvata võib. Käisime üle pika aja teatris, lõpuks leidsime koha, kus saime maha istuda ja korraliku õhtusöögi süüa, juttu ajada.

Igatahes ei jäänud selle aja jooksul silma ühtegi meesterahvast, kellega oleks soovinud flirtida ning tundub, et ka meie ei jäänud kellelegi silma. Oleks ju võinud edasi tantsima minna, kuid selleks ajaks kippus juba uni nii silma, et oli tahtmine sooja teki alla pugeda. No ja eks see realist, kes seal kusagil kuklas istus ja muudkui meelde tuletas, et lapsed kodus järgmisel hommikul ärkavad vara ja hakkavad tähelepanu nõudma, hakkas samuti ennast järjest tugevamini kuuldavaks tegema.

No siis seadsimegi sammud kodu poole. Aga ega ma ei kurda, õhtu oli tegelikult väga tore.

 

Need igatsused hinges annavad millestki märku

 

Nüüdseks tean ka seda , et kui hinges selline igatsus tekib, siis tuleb endale pakkuda vaheldust. Mäletan, et kui meie esimene põnn haigestus, siis üritasin lahendada ära kõik lahendamist vajavad probleemid ja asjad. Ikka selleks, et välistada tõenäosus, et mingi minu lahendamata probleem alateadlikul tasandil  lapse olukorda süvendab.

Julge hundina hakkasin tegelema kõigega – enda ja oma vanematevahelise suhtega, enda ja abikaasa vahelise suhtega. Kuni selleni välja, et tundus, et minu abielusuhtest ei saa asja. Ja siis ühel hetkel sain aru, et ma pole rahulolematu mitte oma paarisuhtega, vaid eluolukorraga, millesse kahekesi endale tahtmatult oleme sattunud.

Meie laps on raskelt haige ja suremas, see koorem oli sõnul seletamatult raske kanda. Ma tahtsin muutust.  Kuna aga lapse seisundit ma muuta ei saanud, tahtsin seda või mitte, siis alateadlikult läksin muutma oma elus seda, mida tol hetkel andis muuta – suhtestaatust.

Kui sain sellest aru, siis kadus minu jaoks kaalukausilt ka mõte, et meie suhtest ei saa asja ning elu muutus rahulikumaks. Muidugi ei toimunud see kõik vaid ühe hetke ajal, see oli pikk protsess.

 

Kaotatud ja leitud naiselikkus

 

Mäletan, et lapse haigestumisega koos muutus minu muusikaline eelistus. Ma ei kuulanud enam vabatahtlikult lõbusat ja meeleolukat muusikat, autos kuulasin selliseid mõtlikke ja rahulikke lugusid. Ma ei ostnud endale ehteid, juuste kammimine oli tihti teisejärguline tegevus.

Mingil hetkel sain aru, et olin ka kaotanud mingi osa oma naiselikkusest. Sisemiselt. Seda on isegi raske seletada, et mis koos lapse haigusega täpselt minus kaduma läks. Mäletan selgelt seda hetke, kui hakkasin mõistma, et ma võin vaatamata oma lapse haigusele olla edasi naine, ma võin flirtida, meestele meeldida, tahta olla ahvatlev, lasta ennast ahvatleda, mängida, nautida. Ju see kõik siis mingil määral enne paar aastat kadunud oligi.

 

Flirtimise töötuba

 

Mulle on ka öeldud, et olen hea flirtija. Kunagi ammu, nooruses, peale flirtimise töötuba. Olin ühes pikemal koolitusel Inglismaal, kus muuhulgas oli mul täiesti ootamatult võimalus ka sellises töötoas osaleda.

Meid osales seal töötoas umbes 30 ning kui paluti enda asetusega ruumis avaldada arvamust selle kohta, kui head flirtijad me enda arvates oleme, siis olin üllatunud, kui halvaks flirtijaks ennast enamus inimesi pidas. Järgnesid harjutused ja tegevused, kus põhimõtteliselt õpetati flirtivat silmside loomist, põhirõhk ikka kehakeelel.

Olin üllatunud, kui paljude inimeste jaoks see oli raske, ebamugav tegevus. Ja samas olin toimuvast vaimustuses! Kui väga selliseid töötubasid vaja on! Kui oskaks ja aega oleks, siis võiks ju ka siin selliseid koolitusi teha!

Igatahes julges üks tore meesterahvas, kellega koos peale põhikoolituse lõppu koos lennujaama poole sõitsime, enne viimast hüvastijättu mulle minu flirtimisoskuse kohta komplimendi teha. No ja mida te arvate, mida see tütarlaps siis komplimenti teinud noormehele selle peale vastas?  Otse loomulikult: „Ma tean!“ 🙂 Noh, tagant järele mõeldes, oleks võinud veidi tagasihoidlikuma vastuse valida.

 

Flirt on meisse sisse kodeeritud

 

Ma arvan, et flirti on vaja ja seda ei tohi karta. See on mäng. Igal mängul on muidugi oma reeglid. Ma ei arva, et iga flirt peab viima välja seksuaalsuhteni, meie ühiskond pigem taunib seda. Ja ma ei usu, et see on iga flirdi ja flirtija eesmärk. Ka flirt ise võib olla nauditav tegevus, pakkuda elevust.

Muidugi, inimsuhted on keerulised, mõjutatud nii meie bioloogiast, kultuurilistest väärtustest kui paljust muust ning tihti juhtub nii, et kui nt meie kaaslane flirdib kellegagi, tajumeohtu oma suhtele. Kuid kas see pole mitte koht, mis ütleb meile hoopis, et on vaja tegeleda nii enda kui ka oma suhtega, usaldusega selles suhtes?

Mingil veidral moel aga mulle meeldib, kui minu mees jääb silma võõrastele naistele. Muidugi kõige parem tunne on see, kui ta jääb silma, kuid mina temaga lõpuks koju kõnnin 🙂 Eks see toob ka taas igapäevaellu natuke särtsu, millest tihti puudu kipub jääma.

Nii et vaatamata selle, et vananen, ei taha mina loobuda flirdist. Ei kavatsegi loobuda 🙂 Aga tean, et kui hakkan igatsema flirtimist, siis see ütleb mulle, et vajan oma paarisuhtes natuke rohkem sädet. Oma ellu natuke rohkem sädet. Olen liialt töö-lapsed-igapäevased toimetused-rattas.

Seejärel püüan selle soovi täitumise nimel ka vaeva näha, oma abikaasaga sellest soovist rääkida, kodust koos temaga välja saada, teha midagi igapäevarutiinist erinevat. Laste kõrvalt ei ole see just ülikerge, kuid kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Tegelikult ei pea ju flirt algama kõrtsilaua tagant, flirt võib alata hommikul  peale ärkamist esimesest silmavaatest, esimesest lausutud sõnast, puudutusest. Sellest mina keeldun oma elus loobumast, mis siis, et ma vananen.

 

Flirtimiseks pole keegi liiga vana!

 


 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar