raamatulugemine õhtuti

Raamatutest ja enesehinnangust

Sügis on reeglina minu jaoks alati kiire aeg, eriti november. Ka see aasta pole erand.  Võibolla ongi nii, et aasta kõige pimedam aeg paneb rohkem tegutsema, sest välitegevused enam nii väga ei tõmba. Ja otse loomulikult on see pime aeg mõnus võimalus keerata ennast diivaninurka kerra ja lugeda. Ma armastan lugemist! Kui mõtlen vananemise peale, siis üks mu hirme on silmanägemise kadumine, sest siis ei näe enam raamatuid lugeda.

 

Olen alates algklassidest olnud prillikandja. Keskkoolist alates kuni esimese raseduseni ka läätsekandja. Seitse aastat tagasi leidsin endas piisavalt julgust, et laste teha silmadele laserlõikus ja saingi nägijaks.

Kahjuks kestis see lõbu lühikest aega, umbes kolme aasta pärast hakkas mu silmanägemine minema jälle kehvemaks. Arstiga konsulteeris lõigati uuesti ühte silma ning sattusin olema see „õnnelik“, kellel tekkisid sellest väikesed tüsistused. Silmanägemine häirus taas ja aasta hiljem olin taas arstinoa (loe: laseri) all.

Hetkel on olukord stabiliseerinud ja loodan, et see nii jääbki. Suutsin juba ka oma otsust uuesti lõikusele minna kahetseda, kuid mis tehtud, see tehtud, nüüd on vaja minna vaid edasi. Nii et kui mitte muu, siis ka pelgalt silmanägemise säilitamise pärast vanas eas pean oma toitumisele tähelepanu pöörata.

Usun, ka mul on eelsoodumus kollatähni degeneratsiooni tekkimiseks, sest ühel vanaemal mul just seetõttu nägemine kannatab. Õnneks on mu vanavanematel tekkinud nägemisraskused alles üsna kõrges eas, nii et lootust on, et lugeda jõuan veel palju raamatuid.

 

Süütunne raamatute mitte lugemisest

 

Lugesin raamatuid ka noorena. Koolis oli kohustuslik kirjandus, mis pidi olema läbi loetud. Tunnistan ausalt, et mõne raamatu lugemisest sai kõrvale hiilitud. Anna Karenina kahte osa lugesin päev või kaks enne lugemiskontrolli ja see õnnestus imehästi, sest lugesin nii, et iga loetud lehekülje  kohta jätsin viis lehekülge vahele.

Tunnikontrolli tegin ära, kuid sisu täna enam ei meenu. Nii on tegelikult enamuste koolis kohustusliku kirjandusena loetud raamatutega. Meeles on eredalt vaid Knut Hanseni  raamat „Maa õnnistus“ ja Dostojevski „Kuritöö ja karistus“.  Need raamatud paljastasid minu jaoks sügavamalt inimese hinge ja selles toimuvat, sealt tõenäoliselt ka suurem huvi nende sisu vastu.

Muidugi pean ütlema, et olen üpris kannatamatu ja põnevust otsiv tüüp. Seega peab ka raamat olema minu jaoks kaasahaarav. Kui praegu mõne raamatu kätte võtan ja selle lugemine kuidagi ei edene, siis kohe ma seda kõrvale ei heida. Kuigi võib-olla võiksin.

Arvan, et see on kooliaja pärand, mis minuga kaasas käib. Kui raamat ei meeldi, ei tohi seda käest panna, sest kohustus on see lõpuni lugeda. Süütunded tekivad, kui raamatu ilma lõpuni lugemata kõrvale heidan. Ja rahast, mille eest raamatu olen ostnud, hakkab ka kahju.

Huvitav on siinjuures see, et ajast, mille selle ebahuvitava raamatu lugemise peale raiskan, kahju ei hakka 🙂 Noh, tegelikult olen juba õppinud enda aega väärtustama ja kui ikka raamat midagi ei paku ja ei edene kohe kuidagi, siis asetan selle tagasi öökapile. Ja haaran sealt järgmise või siis eelmise, mille lugemine on samuti pooleli jäänud. Ja kui see raamat sinna öökapile juba väga pikaks ajaks vedelema jääb, viin selle lõpuks ära raamaturiiulisse. Või laenan kellelegi lugemiseks.

 

Teadmised ja meelelahutus

 

Loen raamatuid peamiselt kahel eesmärgil – et saada teadmisi ja lahutada meelt. Ja kõige parem on see, kui need kaks on omavahel kombinatsioonis ja teadmiste hankimine pakub samas ka meelelahutust.

Näiteks armastan kriminulle. Vana lemmik Agatha Christie on vist kõigi lugudega minu raamaturiiulil esindatud. Ja teate, ka nendest lugudest võib saada enda jaoks olulisi taipamisi ja märkamisi. Näiteks viimases Poirot loos (mis küll pole A. Christie enda kirjutatud) vestleb meile tuttav detektiiv naisterahvaga, kes ütleb, et ta kui tal avaneks võimalus, siis päästaks ta ära kõik, keda vähegi saab, isegi kui peaks ennast seda tehes ohtu seadma.

Poirot küsib seepeale temalt: „Kas sellepärast, et teie olete kuidagi kangelaslik või pigem sellepärast, et peate ennast teistest vähem väärtuslikuks?“.

See küsimus pani mind mõtlema, miks olen endale valinud abistamiselukutse? Miks paelub psühhoteraapiate maailm mind nii tugevalt? Ja lõpuks saan sellest lähtuvalt tegelikult küsida ka endalt, et miks minu elus peab olema nii palju raamatuid?

Nimelt ei ole ma mitte ühegi külje pealt kangelaslik, kuid kui endale täiesti ausalt otsa vaatan, siis tean, et minu sees sügaval sisimas istub üks pisike Sirli, kes on väga ebakindel oma teadmiste ja oskustega seoses.

Ja arvan, et minu soov teisi aidata tuleb lisaks kõikidele muudele põhjustele ka teatud tasandil sellest, et teised ei peaks kogema enda sees neid alaväärsustundeid ja ebakindlust, mida olen ise tundnud või aeg-ajalt tunnen. Soovin päästa teisi selle käest, mida ise olen kogenud.

 

Petja sündroom

 

Kunagi sattusin lugema ühest ajakirjast lugu petja sündroomist. See paelus mu tähelepanu, kuna pealkiri oli kirjutatud suurte tähtedega ja mulle tundus, et artiklis on juttu Petja-nimelisest sündroomist ning see tundus veider.

Aga artikli sisu rääkis hoopis millestki muust. Millestki, mis on ka mulle omane – petja (keegi, kes petab) sündroomist. Mul on raske ennast tunnustada mingite edusammude eest, mida olen teinud.

Kui keegi mind tunnustab ja kiidab, siis ma ei usu tema sõnu, sest minu sisemine pisike Sirli usub, et ta ei saa olla nii tark, et oma teadmiste või oskuste eest kiitust ära teenida ning teab, et tal on lihtsalt õnnestunud teised ära petta ja panna uskuma, et ta seda suudab.  Ja ta usub, et kõik teised on targemad kui tema.

Ning ta usub raamatutesse. Usub raamatutes jagatud tarkustesse. Omada raamatut tähendab tema jaoks omada tarkust. Ja ma ümbritsengi ennast raamatutega. Raamatutes on kirjas tarkused, mida minu pea ei suuda kõike endasse talletada, kuid kui vaja, saan vajalikud tarkused sealt välja otsida.

Kui raamatud on käeulatuses, on käeulatuses ka õiged teadmised. Naljaks on mõelda miks me mingisuguseid asju teeme ja mis meid kannustab. Praegu, täiskasvanuna, püüan mitte lasta nendel sisemistel ebakindlustel enda tegevusi ja otsuseid mõjutada.

Püüan nii hästi kui oskan ka teistel aidata seda teha. Soovin neisse sisendada teadmist, et olenemata sellest mida endast arvame või mida meile on kunagi lapsepõlves sisendatud, on meil õigus avaldada oma arvamust vaatamata sellele, et teised ei pruugi meiega nõustuda. Samuti on meil õigus olla vähem kui ideaalsed, teha vigu ning on ka täiesti okei jätta raamatu lugemine pooleli, kui see meile ei meeldi.

 

Lapsepõlv kummitab

 

Nüüd, kui mu teine laps käib koolis, märkan, kuidas mu enda lapsepõlv mind kummitama on tulnud. Tajun, kuidas koolis eeldatakse, et laps peab tegema kõike ideaalselt, et ta peab olema see tubli viieline.

Olen üliõnnelik, et minu lapsele ei panda veel hindeid. Ja ma näen juba selle positiivset poolt. Laps ei näe oma vigu kui läbikukkumist. Õpetaja soovitas viimati mul temaga kodus kirjutamist harjutades talle hindeid hakata panema.

Tean, et tema õpetaja on väga hindamise poolt, kuid ma ise püüaksin seda hinnete panemist lükata nii kaugele tulevikku kui vähegi võimalik. Kuid saan aru, et minu sees on võitlemas kaks poolt – üks, kes soovib, et tema laps vastaks õpetaja ideaalsetele ootustele ning kes sooviks sundida last lugema raamatuid, mis talle ei meeldi, saama selgeks asju, mida koolis nõutakse paremini, kui tal endal kunagi ammu õnnestus.

Ja teine pool, kes teab millist kahju võib enesehinnangule ja omavahelistele suhetele teha selline survestamine, sund ja hinnete panemine. Ja need kaks poolt võitlevad minus pidevalt. Ja mis kõige hullem, kui aitan oma lapsel õppida, siis kuulen ennast ütlemas samu asju mida ütlesid mulle mu vanemad ning reageerimas samamoodi nagu reageerisid kunagi nemad.

Seega näen, et koos lapse koolis käimisega avaneb mulle veel palju arenguvõimalusi. Ega midagi, tuleb need vastu võtta ja julgelt neile silma vaadata ning loota, et ehk õnnestub mul vaatamata kõigele aidata lastel astuda täiskasvanuellu natuke tervema enesehinnanguga kui mul endal see õnnestus. Ja nende mõtete juurest asun lugema järjekordset uut raamatut oma öökapilt, mis räägib kannibalismist.

 

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar