ülekaal on suur probleem

Oh seda inimeselooma küll!

Inimene on üks imelik loom. On arendanud endale aju, mis on andnud talle teiste liikide ees siin maamunal eelised ellujäämisel, kuid vahel mulle tundub, et see meie aju ei teeni meid alati just kõige paremini ning kipume teatud asju üle mõtlema.

 

Muidugi sõltub ka siin kõik tõenäoliselt vaataja silmadest. Üks imetajaks, kelle hulka inimestena kuulume, olemisega paratamatult kaasnev nähtus on lapse rinnaga toitmine. Mäletan, kui kuulasin aastaid tagasi imetamisnõustaja loengut rinnaga toitmisest ja see tema räägitu tundus kõik nii õige!

Isegi ilma loenguid kuulamata või teadusuuringuid uurimata on minu sisetunne alati öelnud, et ühe väikese inimeselooma jaoks on ema lähedus ja rinnaga toitmine see kõige olulisem asi elu alustamiseks (isad, teie olete ka väga olulised, kuid ka parima tahtmise ja võrdõigusvoliniku käsu peale ei õnnestu teil seda rinnaga toitumise rolli emaga jagada). Nii on inimene oma järglasi alati toitnud.

 

Rinnaga toitmist ära nimeta loomulikuks!

 

Nüüd, olles arenenud maa ja kuuludes Lääne ühiskonda, liigume kõiges, ka rinnaga toitmises eemale sellest, kuidas loodus on lapse toitmist ette näinud. Hiljuti avaldasid Ameerika pediaatrid avalikult arvamust, et rinnaga toitmist ei tohiks serveerida v reklaamida kui loomulikku v looduslikku (natural) lapse toitmise viisi. Ja nende loogika on seal taga selline, et kui nimetada rinnaga toitmist loomulikuks, siis see võib panna lapsevanemad eelistama igasuguseid muid loomulikke ja looduslikke asju ning seetõttu mitte kasutama siis n-ö mitteloomulike asju, nagu nt haiguste vastu immuunsuse tekitamise mitteloomulikul viisil ehk lapsi vaktsineerides.

Käsi püsti, kes teie seast neid kahte omavahel ka reaalselt seostavad? Kui paljud meie seast on oma last rinnaga toitnud, kuid see pole olnud mingiks takistuseks laste vaktsineerimisel v siis vastupidi? Arvan, et selle hoiatuse taga on mingi statistika, mille järgi rinnaga toitvad emad vaktsineerivad oma lapsi vähem kui rinnaga mitte toitvad emad. Kuid kui uskuda statistikat, siis autismi esinemissageduse tõus on seotud ökotoidu tarbimise kasvuga, mõlemad viimasel ajal tõusnud ju.

Kuigi pean ennast üpriski tolerantseks tegelaseks ja püüan ikka alati inimeste valikuid ja otsuseid mõista ning aktsepteerida, siis minu loogikasse ei mahu kohe mitte kuidagi ka see, et teatud grupp veganitest emasid oma lapsele seetõttu rinnapiima ei anna, et tegemist pole taimse produktiga. Ükski loom ju seetõttu ei kannata, tervisekasud lapsele rinnaga toitmisest on suured …. miks selline otsus? Sellega minu imestamised ei lõpe.

 

Ära väida, et ülekaal tekitab terviseprobleeme!

 

Inglismaal käib kampaania, millega proovitakse inimesi panna tõsiselt oma ülekaalulisusse suhtuma ja kaalust alla võtma. Inglismaa Vähiuuringute Keskus (Cancer Research UK) avaldas postituse, mis toob ülekaalulisusele ja rasvumise välja kui suitsetamise järel teisel kohal oleva vähki haigestumise riskifaktori.

Selle uudise peale reageeris tugevalt ja avalikult üks kohalik, pildi järgi tugevalt ülekaalus naiskoomik ning süüdistas vähiuuringute keskust paksude inimeste häbistamises (fat shaming). Lugesin seda uudist ja mõtlesin taas, et küll me inimestena oleme ikka ühed huvitavad tegelased.

Esiteks võtame kõike isiklikult. Kui tuuakse välja fakt, et rasvumine on riskifaktor ja ma tean, et olen rasvunud, siis selle asemel, et mõelda, et kas saan enda jaoks midagi ära teha ja kaalust alla võtta, hakkan süüdistama uurijaid. Või siis uuringutulemuste minuni toojaid. No samas, eks on juba vanast ajast teada, et halva sõnumi tooja võidakse hukata.

Ma ei kahtlegi selles, et kaalulangetamine on raske ettevõtmine ning sellega kaasneva elustiili- ja harjumuste muutmine võib tunduda võimatuna, kuid ei väida ju keegi, et rasvumine ja ülekaal tähendab 100% vähki haigestumist. Ei, see suurendab riski.

 

Me ei võta vastutust

 

Mulle tundub, et üks suur probleem ongi see, et me ei taha võtta vastutust – vastutust oma tunnete, mõtete, käitumise eest. Palju lihtsam on elada, kui saab süüdistada kedagi teist. Selles, et ma ei suuda šokolaadile ei öelda, on süüdi Kalevi kommivabrik, mis nad siis teevad nii maitsvaid šokolaade! Tegelikult peaks nad vist kohtusse kaebama. Ja kui nad süüdi mõistetakse, siis on mul süda rahul, sest süüdlane on leitud ja ka ametlikult kinnitatud!

Minu jaoks on see läbi käidud tee. Aga see tegelikult viis mind rohkem masendusse, mitte ei teinud mu elu paremaks. Mulle meeldib võtta oma elu eest vastutus. Teada, et mina ise vastutan oma tunnete, mõtete ja käitumise eest. Sest see tähendab, et mul on valikuvõimalus. Ma ei suuda seda 100% ja alati teha, kuid ma vähemalt proovin.

Mäletan filmi „Ohtlikud mõtted“ („Dangerous Minds“), kus Michell Pfeiffer noore õpetajana läheb kooli keerulise taustaga noori õpetama ja väitis noortele, et neil on alati valikuvõimalus. Seepeale küsis üks noormees midagi sellist, et milline on minu valikuvõimalus, kui ma seisan püstolitoru ees ja mind kohe maha lastakse, mille peale õpetaja vastas midagi sellist, et siis on sul valik, kuidas surra.

Iga meie tegu on valik. Ka see, mida öelda ja kuidas öelda, mida ütlemata jätta. Mina valin vastutuse võtmise enda tegude ja tunnete eest.

 

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar