Sirli kirjutab lastest ja elust laiemalt

Kas sa oled piisavalt tugev?

Kas sa oled piisavalt tugev, et näidata välja oma nõrkust või oled nii nõrk, et pead selle peitma oma tugevuse taha?

 

Kirjutasin nädalapäevad tagasi oma Facebooki kontole postituse seoses intsidendiga, mis leidis aset poeparklas, kui jätsin poodi minnes autosse oma kõige vanema sügava vaimse ja füüsilise puudega poja.

Tänu sellele postitusele on teil võimalus lugeda nüüd ka siit portaalist minu mõtteid. Ning loodan, et aeg-ajalt suudan oma mõtete või arvamustega teie tähelepanu köita, ehk isegi haarata teid endaga koos kaasa mõtlema. Elame näeme.

Igatahes minu üllatuseks jagatakse seda postitust veel praegugi ning aeg-ajalt võtavad inimesed minuga sellega seoses isiklikult kontakti. Nende seas oli mul võimalus suhelda ka ühe vahva kahe lapse emaga, kes soovis uurida, kuidas ma oma kolme lapse ja kogu eluga toime tulla jaksan ja miks tema on nii nõrk, et ei saa hakkama ka oma kahe lapsega.

 

Kes on tugev?

 

See nõrk ja tugev olemise teema on jooksnud minu elust emaks olemise ajal läbi mitmeid kordi ning pannud mind mõtisklema nõrk või tugev olemise tähenduse üle.

Kui päris aus olla, siis ma üldse väldiksin selliseid hinnanguid. Hinnangud on harva tõesed ning võivad viia meid hoopis suuremasse masendusse.

Sest kust läheb piir hakkama saamisel nõrkuse ja tugevuse vahel? Mille järgi me hindame seda kas keegi on nõrk või mitte? Mis sõnad seostuvad meile sõnaga nõrkus – nutmine, valu, haavatavus, naiselikkus, jõuetus, millegagi mitte hakkama saamine, abi küsimine?

Mis aga tugevusega – oma tunnete mitte välja näitamine, viha, mehelikkus, alati kõigega hakkama saamine, abi mitte küsimine, oma vigade mitte tunnistamine?

Kui arvame, et keegi on tugev või et peame ise olema tugevad, kas me siis mitte ei eelda, et  nutmine, haavatavus, kurbus jm., mida peame nõrkuse väljenduseks, on keelatud ja me ei tohiks seda kõike tunda ja kogeda?

Ja nii mässimegi ennast sellesse võrku, kus arvame, et peame ise hakkama saama, et tohi abi küsida, kuid oma koorma ja süütunnete all ägisedes vahel tunneme, et enam ei jõua, langeme veelgi suuremasse masendusse.

 

Raske võtta vastu abi

 

Minu jaoks on tuttav see soov saada ise hakkama ja mitte küsida abi, sest ma ei soovi teisi häirida või neile koormaks olla. Ise hakkama saada. Kuid mis hinnaga? Kusjuures kõige naljakam on see, et tunnen süütunnet vahel ka siis, kui kasutan tasulist abi.

Mul on kolm poega, üks neist 12-aastane sügava vaimse ja füüsilise puudega, 7-aastane ja 3-aastane. Hetkel meil on Tartus  olemas päris head hoiuvõimalused nendele kõige erilisematele lastele meie seas.

Inimesed, kes seal laste eest hoolitsevad teevad oma tööd, saavad selle eest tasu. Kasulik ju ka neile. Ja taban ennast tundmas süütundeid, kui pean olema tööl ja oma lapse tahan viia hoidu ning ta on näiteks hoius ainuke laps. Mõtlemiskoht mulle.

Olen sattunud arvamusavalduste peale, kus kritiseeritakse emasid, kes viivad hommikul lapse lasteaeda ja lähevad ise nt randa. Muidugi ma  pooldan seda, et lastega koos teha võimalikult palju asju, kuid asjad pole alati must-valged.

Kui laste hoidmisel puudub tugivõrgustik, vanemad/vanavanemad ei saa või ei soovi aidata, siis millal saab lapsevanem võtta aega päris enda jaoks? Ja miks mitte ka selleks, et minna nt lihtsalt sööma, parki jalutama, sõbrannaga seenele?

Seejuures süütundeid tundmata. Ausalt, päris mõnus on käia metsas seenel nii, et saab teest ka kaugemas sambla sisse minna ja keegi sinu ümber ei karda sammalt, ämblikke, puid või muid metsaga loomupäraselt kaasnevaid asju.

 

Miks see juhtus?

 

Oma lapse haiguse ja sellest tuleneva puudega leppimine ei ole olnud kerge. Sellel teel olen kuulnud mitmeid kordi rahvasuus levinud käibefraase, et meile antakse kanda vaid nii palju kui suudame kanda või et sellised koormad antakse kanda vaid nendele kõige tugevamatele.

Minu jaoks on olnud raske neid lauseid kuulda ja need ei ole mind aidanud. Kuid need on pannud mind mõtlema ning oma väikese panuse sellesse, kuidas täna suhtun elusse ja kõigesse meie ümber.

Ma ei nõustu sellega, et kusagil on keegi, kes kamaluga eluraskusi või –rõõme jagab. Veelgi vähem nõustun ma sellega, kui eluraskusega silmitsi seistes nähakse seda kui karistust.

Mäletan ühte olukorda, kui mu armas vanaema kommenteeris ühe enda tuttava elu, kelle laps oli õnnetult noores eas surnud ja vanaema avaldas arvamust, et see on isale karistus tema n.ö. elupattude eest.

Minu jaoks oli seda väga valus kuulata ning küsisin vanaemalt vastu, et mida on teinud tema ise või mina sellist, et minu kõige vanem poeg sellises seisus on? See pani teda mõtlema.

Muidugi olen ka mina küsinud endalt, et miks see pidi just minuga juhtuma? Kuid hetkel tean, et elus teatud asjad  lihtsalt juhtuvad. Teatud määrani saame asju ise juhtida, teadud asju mitte. Ja kui ma ei saa muuta seda olukorda, milles olen, saan valida alati selles olukorras mida öelda, mõelda, tunda ja kuidas eluga edasi liikuda.

 

Tahaksin olla pigem nõrk

 

Seega ei ole andnud mulle keegi midagi kanda rohkem seetõttu, et ma olen tugev. Kes üldse ütleb, see minu koorem on  suurem kellegi teise omast?

Ausalt, kui saaksin, siis pigem oleksin maailma kõige nõrgem, kuid terve lapsega ema. Ma olen suutnud tulla välja sellest kriisist, mille tõi endaga kaasa lapse haigus, seda ka teiste toel. Oma armastava pere toel, abikaasa toel. Oma õpingute ja varasemate teadmiste toel.

Ja üks kõige suurem motivaator on olnud minu jaoks soov tunda taas siirast ja hingest tulevat rõkkavat rõõmu, mitte jääda kinni sellesse masendusse. See rõõm oli minu sees enne, kui mu laps haigeks jäi ja umbes 4 a hiljem hakkasin seda vaikselt taas järjest rohkem tundma.

Kas ema, kellel on täiesti terve laps, kuid üksi lapsega päevast päeva nelja seina vahel olles tahaks vaheldust ja oma ellu natuke midagi muud, on nõrk?

Kas ema, kes kannatab sünnitusjärgse depressiooni all, on nõrk? Või ema, kes on aastaid magamata ja seepärast nutab või sõbrannale tunnistab, et ta tunneb, et ei saa hakkama?  Või lapsevanem, kes ei tule oma sügava puudega lapse hooldamisega enam toime ja annab selle vastutuse üle riigile?

Mina ei arva nii. Ma arvan, et meil on õigus igas olukorras tunda seda mida tunneme. Muidugi,  iga tegu meie elus on valik ja valiku eest tuleb vastutada, kuid lisaks raskustele selle sees veel ennast kritiseerida ja nõrgaks pidada, ei tee selle olukorraga toimetulekut kindlasti lihtsamaks. Pigem vastupidi.

 

Nutmine mõjub hästi

 

Ja samas, ega nutmine pole meile ilmaasjata antud võime. Nutetud pisarate koostis pidi sõltuma nutmise põhjusest ning stressiolukorras nutetud pisaratega viiakse kehast välja ka stressihormoone.

Nii et meie keha annab meile veel ühe imelise võimaluse oma stressi maandada, miks mitte seda vahepeal kasutada. Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid mind vahel nutt aitab. Ja pärast saab jälle pea püsti edasi minna.

Nii et ma kutsun kõiki üles mitte nägema ennast nõrgana, kui masendus peal on; mitte ennast maha tegema, kui kõik ei ole kohe ja kiiresti nii nagu tahaks ja enne laste sündi unistanud olen.

Ning kui ikka on väga raske ja seda nutmist ikka väga tihti ette tuleb, siis leida keegi, kellele oma muret rääkida. Juba see aitab! Kuid miks mitte pöörduda ka psühholoogi või psühhoterapeudi poole, kes nendes raskustes toeks saab olla.

 


Olen nagu Hunt Kriimsilm, kellel on seitse ametit. Kõige püsivam amet minu elus on olla ema kolmele vahvale poisiklutile, kellest kõige vanem saab sügisel juba 13 ning kes on sügava füüsilise ja vaimse puude tõttu eriline laps. Teised põnnid on sügisel saamas 8 ja 4.

Erialaselt olen ettevõtja, tegutsen psühhohteraapia ja toitumisteraapia valdkonnas nii terapeudi kui koolitajana ning kirjutan ka erinevatesse ajakirjandusväljaannetesse aeg-ajalt artikleid.  Õnneks on minu elus nii,  et kõiki oma ameteid ma armastan ning teen neid suure rõõmuga. Seda rõõmu ja armastust aitab aga toita minu kirglik huvi elu, inimese ja maailma vastu.

Minu tegevustega on võimalik tutvuda ka Facebooki lehel: facebook.com/sirlikivisaar2

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar