Jõulude ootuses saksa saunast ja avalikest naistest

Istun keras diivaninurgas arvuti taga, ahjud köevad, küünlad põlevad, väljas on minu jaoks ideaalne talveilm, äsja tuppa toodud ja ehitud kuusk pakub silmailu ja lapsed on haiged. Meie tavapärane jõuluaegne või jõulude eelne olukord. Samas annab see hea võimaluse võtta natukeseks aeg maha, mõtiskleda, mõned read paberile panna.

November ja detsember on olnud ülikiired, tööd ja tegemisi on olnud omajagu. Huvitavad kombel mahtus sellesse kiiresse aega minu jaoks ära ka üks lühireis Saksamaale. Sai külastatud muuhulgas Müncheni jõuluturgusid ja endist kuningalossi, kuid kõige põnevam oli hoopis osa saada sakslaste saunakultuurist.

Pean tunnistama, et ma ei teadnud seni, et sakslased nii suured saunasõbrad on. Olen arvanud, et meie, eestlased, ja sugulasrahvas soomlased, on suured saunafännid, kuid seda on ka sakslased. Kahjuks või õnneks turismigruppe reeglina sauna ei veeta. Ja olem ausad, põhjusega.

Kuidas ja kas sakslastel ka kodus oma saunad on ja kui tihti seal käiakse, seda ma ei tea, kuid igal pool on neil sellised saunakeskused nagu meil spaad. Meie spaades on muidugi samuti olemas saunad, kuid Saksamaal on lihtsalt saunakombed meiega võrreldes natuke erinevad. Nimelt on seal avalikud saunad meestele ja naistele ühised ning saunades tuleb käia alasti. Muide, ka riietusruumid on ühised. Tualetid olid selles keskuses, mida mul oli au külastada, õnneks erinevad.

Mis siis alastuses ebanormaalset on?

Ega ei olegi. Aga harjumatu on. Ja esialgu ebamugav. Pean ausalt tunnistama, et ma pole vist mitte kunagi olnud ühes ruumis nii paljude paljaste meestega. Ja see oli minu jaoks ka esimene kord olla ise
alasti ruumis, kus on nii palju alasti mehi.

Paljude paljaste naistega olen lapsepõlves saunas käinud, vanaema viis meid aeg-ajalt Võru linnasauna. Saksamaal on nii, et kui parasjagu saunas ei istu ja basseinis ei vedele, võib muidugi käterätik või hommikumantel ümber olla, kuid ei pea.

Harjumatu oli vaadata alasti inimesi täisriietuses klienditeenindajatega vestlemas. Ja kõik tundsid ennast seejuures vabalt. No mina püüdsin vähemalt muljet jätta, et mul ka probleemi ei ole. Tegelikult ei olegi, kui teised seda teevad. Aga kui ise pean tegema, vot siis nii mugavalt enam ennast ei tunne. Kui vähegi võimalus avanes, haarasin mina midagi endale ümber.

Aga kui tahtsid väliterrassil soojas basseinis kaunist vaadet mägedele nautida või basseinis olevast baarist endale õlut või kokteili tellida, siis vette minekuks tuli ürbid varna riputada ja astuda eevarüüs pea püsti enesekindlust teeseldes (ikka endast räägin siinkohal, ainult endast 🙂 kõigi teiste alasti meeste ja naiste silme all basseini.

Jumala hingeõhu vahendaja

Kõige enam nautisin saunas leiliviskamist. Seal ei ole nii, et igaüks saab leili visata siis, kui tahab. Leili visatakse teatud saunades ja vaid kindlatel kellaaegadel. Sain osa kahest leiliviskamisest. Esimene neist vist umbes 150 inimesega koos ühes saunas istudes. Ja seal on nii noor kui vanu, nii paarikesi kui
sõpruskondi, kuid ilma lasteta.

Lastega koos seal ei käida, sisenemisel kehtib vanusepiirang. Nagu mu sõbranna märkis, siis tegelikult on see kogemus noorele inimesele isegi vajalik, sest seal ta näeb seda, milline inimese keha on tegelikult ja mida aeg sellega teeb.

Ajakirjaveergudelt ja televisioonist näeme enamjaolt moonutatud pilti sellest, milline inimese keha tegelikult on või olla võiks. Püüdleme arvutiprogrammide, iluoperatsioonide, tugisukkade ja korsettide ning meigi abil loodud ideaalide poole ja põeme enda vananemist. Vähemalt väliselt tundus, et sauna kokku tulnud inimesed tundsid ennast oma kehas mugavalt.

Aga leili juurde tagasi tulles. Kunagi kuulsin sellist väidet, et sõna „leil“ tähendab jumala hingeõhku. Mine tea, ehk ongi selles mingi tõde. Igatahes oli kogetu selle definitsiooni vääriline.

See oli rituaal ja etendus üheskoos. Kindlal kellaajal saabus leilimeister (või kaks), kes andis ülevaate sellest, mis toimuma hakkab. Käima pandi meeleolu loov muusika. Leili visati kolm korda. Iga leili ajal kasutati erinevat aroomiõli, ennast sai määrida kokku mee või soolaga. Leili „visati“ kas vee või lumega.

Iga leili järgselt hoolitses leilimeister, et leil jõuaks iga saunaliseni. Selleks kasutati kas lipuvarda otsa pandud käterätikuid või ainult käterätikut. Kuuldavasti on siinkohal leilimeistrid loovad, teatud saunades kasutatakse ka näiteks suuri lehvikuid.

Ja leili ei aeta laiali niisama vehkides, vaid see on vaatemäng, etendus, tants. Ma pole kunagi näinud kedagi käterätikuga selliseid trikke tegema nagu üks leilimeister seal tegi. Ja oli näha, et nad teevad oma tööd kire ja armastusega. Vägev kogemus, ausalt!

Saunad kui bordellid

Olles tagasi Eestis ja oma kogemust jagades öeldi mulle, et automüüjad rääkivat, et tegelikult selliste saunakeskuste kõrval töötavad ka bordellid. Küsisin kohalikelt infot ja öeldi, et see jutt on jama.

Ma kaldun arvama, et paljude võõramaalaste jaoks võib selline alastus seostuda kohe seksiga ning jutud hakkavadki liikuma. Tegelikult ei käida nendes saunades ei ennast näitamas ega ka teisi piilumas.

Noh, ega 100% ei saa seda väita, igal inimesel on oma motiivid ja eesti automüüjad võivad seal ju selle eesmärgiga käia ning lasta oma kujutlusvõimel lennata, kuid eks igaüks ise peab oma motiivide eest vastutama.

Mulle tundus, et meie tekitasime pigem ümbritsevates inimestes huvi seetõttu, et rääkisime eesti keelt, mida tõenäoliselt tihti nendes saunades ei kohta. Muidugi võivad olla kusagil ka sellised saunaklubid, kus tegeletakse prostitutsiooni, svingerluse, grupiseksi vms, kuid see on juba teatud kitsa ringkonna eralõbu.

Avalikes saunades sellist asja ei tehta ja ka võimalust ei pakuta. Mis võib aga nendele juttudele veel alust anda, on Saksamaal legaliseeritud prostitutsioon. Ka need asutused nägin Münchenis ära, mitte küll seestpoolt.

Legaliseeritud prostitutsioon

Kus asuvad Tartus bordellid, sellest pole mul õrna aimugi. Olen kuulnud, et enamus prostitutsiooni vahendamisest on kolinud internetiavarustesse. Saksamaal võib samuti internet olla selle teenuse reklaamimiseks ja vahendamiseks kasutusel, kuid kuna neil on prostitutsioon väidetavalt legaliseeritud, siis bordellid ei ole kusagil varjatud nurgatagustes, vaid täiesti korralikes piirkondades.

Näiteks kolm suurt bordelli asuvad Münchenis üksteise lähedal ärimajade vahetus läheduses. Ja elamupiirkond on samuti sealt kiviviske kaugusel. Ümbrus on korrektne, puhas. Aga reklaamid ja maja välisilme räägib enda eest.

Mina olen tegelikult prostitutsiooni legaliseerimise poolt. Usun, et seda ei ole võimalik n.ö. välja juurida. On võimalik lihtsalt erinevate meetoditega teha see „teenus“ kliendile ja pakkujale ohutumaks.

Legaliseerimine ei tähenda seda, et tööbüroos on teiste töökuulutuste hulgas seinal ka kutse asuda prostituudina bordellis tööle. Kuid see tagab selles valdkonnas töötajale ligipääsu arstiabile, annab inimesele sotsiaalsed garantiid.

Need inimesed ei pea tegutsema põranda all, ehk väheneb seeläbi ka inimkaubanduse määr. Lisan oma kirjutisele ka ühe pildi, mille telefoniga bordellist tegin. Kuna bordelli ukse ette ei roninud ja oli pime, tegin pildi kaugemalt, seega vabandan juba ette kvaliteedi pärast.

Pean tunnistama, et näha ühe maa ja rahva tegelikust elust ja kommetest kasvõi seda vähestki, oli väärt kogemus. Ja eriti põnev on see, et ka rahvaste juures, kellega elame enam-vähem samas kultuuri- ja väärtusruumis, võib olla nii palju põnevaid asju avastada!

Loodan, et uus aasta toob nii mulle kui ka teile põnevaid ja silmaringi avavaid elamusi! Rahulikku jõuluaega kõigile!


0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar