Rinnapõletik õnneks taandus

Enda eest tasub ikka hoolt kanda

Minulgi “õnnestus” üle pika aja päris pahasti haigeks jääda. Juba lapsest saati on mulle õpetatud, et ennast lõhkuda ei tohi ja kui ise enda eest hoolt ei kanna, siis ei hoia mind keegi. No teoorias olen tugev, aga praktikas mitte nii väga.

 

Ühel reedesel päeval, kui tüdruk lasteaiast kodus oli, tuli hommikupoolikul ette võtta poeskäik. Panin lapsed valmis, väiksema esimest und kärusse magama ja hakkasime siis matkama.

Kahjuks ei osanud ma aga arvestada, et see lumi, mis parajasti alla sadas, on tihe ja paks ning väga märg. Mu Baby Jogger City Mini käruga oli sellel päris keeruline liikuda. Siiski saime hakkama, käisime poes, pakkisin asjad enamuses seljakotti ja hakkasime tagasi kodu poole liikuma.

Vahepeal tuli aga lund kõvasti lisaks ja olles ise juba päris närviline ja kuri enda ettevõtmise peale, tirisin käru ühe käega järel. Tüdruk nõudis omalt poolt, et ma tal käest kinni hoiaks. Ja ega ma kahe käega ei olekski saanud ju kergkäru järel vedada.

 

Rind jälle valus

 

Samal õhtul ei saanud ma aru, et midagi valesti oleks. Nädalavahetusel ka mitte ja esmaspäeval avastasin, et parema rinna all mingis väga kahtlases kohas on suur munakujuline moodustis ja see on hirmus valus.

Õudsed stsenaariumid käisid juba peast läbi, sest rinnajuha ummistust pole mul sellises kohas küll kunagi varem olnud. Lisaks oli mingi kahtlane valu ainult ühel pool kurgus ja ma ei saanud kohe üldse aru, mis mu kehaga toimub.

See rinnaalune tükk oli muudkui hirmus valus, võtsin paratsetamooli ja proovisin isegi ibukat. Miski valu ära ei võtnud ja kui laps sinna vastu toetas, oli eriti valus.

Rinnapiima sõi põnn ilusti edasi ja kuna varasemast on mul kogemus, et kui on ummistus, küll laps lahti tõmbab, siis ootasingi aega, millal see järele andma hakkab. Järgmise reede hommikul, kui jälle lastega õues korraks jalutamas käisin, tuikas see endiselt ja helistasin igaks juhuks perearstile.

Natukeseks sain südamerahu ja aja kontrolli minekuks. Päeval oli ikkagi kehv olla, aga õhtul otsustasin siiski, et võtame perega ammu planeeritud Lõuna-Eesti sõidu ette.

Kõige selle suure meelehärmi juures oli ka päevane söömine kuidagi nigel ja kui päeva lõpuks kohale jõudsime, ei saanud ma kuidagi piisavalt energiat – ei aidanud verivorstide, ahjupeekoni ega ahjukartulite söömine.

 

Tõusis palavik

 

Järgmisel päeval oli päris hea olla, käisin natuke õueski ja kui tagasi jõudsin, oli nii halb olla, et otsustasin kraadida. Palavik muudkui tõusis, kuni lraadiklaas 38.3 peal enam edasi oodata ei viitsinud ja ennast piiksumata ise kinni pani.

Rind valutas ka ikka ja peast käisid tegelikult igasugused mõtted läbi – kas minna EMOsse, kas helistada perearsti nõuandeliinile, kas võtta omaalgatuslikult lihtsalt paratsetamooli edasi jne.

Helistasin siis lõpuks tasulisele ämmaemanda nõuandeliinile, kus kinnitati mu kahtlust, et trauma (selleks hetkeks oli ka meelde tulnud, et käru vedamise ajal oli mul traadi toestusega rinnahoida seljas ja et kui Karl õues kärus magab, siis ma alati ei pane fliisile jopet peale kui talle järele lähen) ja kurguviiruse koosmõjul on ilmselt tekkinud rinnapõletik.

Mind rahustati maha, et kui palavik on tekkinud, siis läheb rinnapõletik tavaliselt mõne päevaga üle. Palavikualandajat võib ka rahulikult võtta. Imetagu ma aga hoolega edasi ja leevendagu viirushaiguse sümptomeid. Ja veel soovitati rinnakabinetis kontrollis käia.

Sain päeva jooksul vahepeal natuke pikutada ja õhtuks oli olemine juba palju parem. Küll aga oli rinnas ummistus mingisse uude kohta liikunud või oli nüüd paremini tunda. Rind oli sealt punane ja konkreetsem kõva koht oli tunda. Jälle sellises kohas, kust laps hästi seda lõuaga mudida ei saa.

Tänaseks on olukord juba oluliselt parem, aga päris terve ma veel ei ole – kurk on veel kähe ja rinnaski on see tuntav tükk veel olemas.

Küll aga pole enam seda nädalatagust paanikat, et mis see nüüd siis on. Hirmutav kogemus on see igal juhul ja püüan ikka eriti tähelepanelik edaspidi rinnaga toites olla, et rinnad soojas oleksid ja et ma ise enda eest hoolt kannaksin.

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar