Sõit Riiga meeldis lastele

Riia on suurem kui Surju

Koolivaheaegadega on praegu igavene segadus. Meie peres oli nüüd aprillis ühel lapsel vaheaeg, teised pidid koolis käima.

Vaheaja põhilist eelist – hommikul kaua magamist – kasutas poeg muidugi mõnuga, sest eriti mõnus on ju teist külge keerata siis, kui vend ja õde hommikujahedas majas end kooli sätivad… Aga palju sa ikka magad kevadisel valgel ajal. Käis korra spas ja kinos ja sõbral külas ja siis ühel päeval teatas, et tema tahaks ikka reisile ka minna. Nagunii kõik teised käivad Tenerifel, Egiptusel, Marokos ja Ameerikas.

Nojaa. Sain aru, et nüüd pean midagi ette võtma, sest võib olla juba aasta pärast ei taha meie teismeline enam ema ja noorema õe-vennaga kuhugile minna. Ja liisk langes kõige lähema city peale – Riia! Aega reisi planeerida oli täpselt pool päeva. Esiteks tuvastasime, et meil pole eriti raha. Siis saime aru, et sõidab see auto, millele ei saa gpsi peale panna. Ja siis oli vaja lahendada nooremate laste koolist äraküsimise mõttekuse eetiline ja praktiline aspekt.

Mis mulle kui vanale koduõppekalale polnud eriti suur moraalne dilemma. Selline optimistlik algus. Rahaküsimuse lahendasin konstruktiivselt. Helistasin kõige vanemale pojale ja küsisin “millal maksad memme vaeva?”, tema küsis, et palju vaja on ja kandis mu arvele väikese ematoetoetuse, nagu ta ise seda nimetas. Milline poeg!❤️

Gpsi puudumise lahendasime nii, et tõmbasime tahvelarvutitisse hulgaliselt Läti ja Riia kaarte, juhiseid, soovitusi jms. Siis püüdsime välja selgitada peamised vaatamisväärsused, aga neid osutus olema palju. Liiga palju, et midagi kodus laua taga otsustada. Niisiis otsustasime kohale sõita ja vaadata, mis juhtub.

Sõit Riia poole

Neljapäeva hommikul võtsime asja rahulikult ja startisime pisut peale kümmet. Tankisime pisut, lootuses, et äkki on Läti bensuhinnad odavamad. Ei olnud, kallimad olid.

Ja hakkasime sõitma. Meie kodu juurest on Riiga 178 km. Ilm oli imeilus, lapsed heas tujus ja tee suhteliselt tühi. Rääkisime juttu ja kuulasime Star-FMi. Minu üllatuseks laulis meie teismeline tütar kõiki ingliskeelseid laule kaasa. Seda nad sealt kõrvakatest siis kuulavadki…

Mingil hetkel hakkas pisipõnn, kes tahab korraga vähe, aga tihti süüa ja kui seda ei saa, siis muutub kurjaks, rääkima, et me võiks nüüd otsida ühe bensuka ja sealt natuke midagi head osta. Selle mõtte hääletasime teistega üksmeelselt maha, aga talle see eriti ei lugenud, vingus edasi. Nii et mõnda aega peale piiri peatusimegi.

Ütlesin, et iga laps saab osta ühe asja. Teised ostsid süüa, pisipõnn ostis mängukaardid. Sõitsime edasi. Ja siis ta avastas, et kõht on ikkagi tühi. Tundsin, et teatud vanuses lastega reisimine on siiski tüütu. Peatusime uues bensukas ja jätkasime sõitu.

Esimene pärispeatus oli Baltezersi puukoolis, mis asub paarkümmend km Riiast siinpool. Minu aednikusüda rõõmustas, sest see oli imeline koht. Kaunis aed, suur valik taimi ja odavad hinnad. Igal juhul vedasime ära kärutäie ilupõõsaid ja nagu pisipõnn hiljem kõigile uhkelt ütles “ostsime maailma kõige ilusama sireli” (“Moskovskaja Krasavitsa”). Kahjuks või õnneks autosse rohkem taimi ei mahtunud, muidu ei tea, kas oleksimegi sealt edasi sõita saanud või õhtuni taimi valinud.

Linna sisse sõita polnudki nii hull. Olen harjunud Tallinna liiklusega, mis pole muidugi päris suurlinn, aga siiski. Vanem poeg oli tubli kaardilugeja, vaatasime koos tänavanimesid, orienteerusime nende järgi ja jõudsime kenasti kesklinna.

Minu teine kinnisidee Riiaga oli homöopaatiline apteek. Meil õnnestus parkida selle lähedale, aga kahtlesin, kas parkimiskellast piisab. Igal juhul käisime selles apteegis ära. Oh jah. Olen niiiii kade lätlaste peale. Miks neil on ja meil pole?! Nõme ja tagurlik süsteem, mis pole lasknud luua Eestisse normaalselt toimivat homöopaatia müüki…

Tagasi auto juurde jõudes nägime, et paljud ümbritsevad autod olid trahvi saanud, meie mitte. Lapsed arvasid, et tänu meie Est märgile, mina arvasin, et tänu parkimiskellale.

Siis käisime vanalinnas, mille kohta arvas vanem poeg, kes on pisut maailma näinud, et see on sama ilus kui Pariis. Siis läbi raskuste tähtede… ei, “Lido” poole. Siis veel pisut vanalinnas ja oligi aeg tagasiteele sättida. Sellele teele jäi veel suur “Alfa” kaubanduskeskus, kust läbi käisime, aga minul hakkasid siis juba jalad nõrkema. Palju sa ikka jaksad ühe päevaga.

Sama osavalt, kui linna sisse, saime ka linnast välja. Ausalt, ma siiani ei usu, kuidas me sellega hakkama saime. Igal juhul olime väsinud, aga endaga väga rahul ja tagasitee kulges optimistliku unisuse meeleolus. Kuulasime läti poppi ja mida piirile lähemale, seda rohkem tundis tütar ära neid “oma” laule.

Küsisin lastelt, et kuidas reis meeldis. Meeldis väga. Ja unine pisipõnn nentis, et Riia on suurem kui Surju.

 


Olen abielus parima mehega võimalikest, hõbepulmadki möödas. Ja meil on 7 last, kellest juba 4 täiskasvanud. Õppinud olen õpetajaks, aga lasteaiast saati tahtnud saada emaks. Olen väga õnnelik iga oma lapse olemasolu üle ja väga tänulik neile, et nad on mind juhatanud läbi selliste metsikute teemade nagu sünd, tervis, haridus, suhted, armastus…

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar