Reisimisest väsinud

Rasedusest ja reisimisest ehk kuidas läks meie esimene koolivaheaeg

No tere, tere, üle pika aja! Ütlen ausalt, et kirjutamispausi taga ei olnud (ainult) laiskus, vaid kõikvõimalikud hädad, nii vaimsed (enamasti töö ja kooliga seotud) kui füüsilised vaevused. Võtsin lõpuks nõuks meie pere tegemisest taaskord teada anda ja loodan, et mu silm keset kirjutamist kinni ei vaju.

 

Miks ma olen kogu aeg nii väsinud? Kes iganes on kunagi öelnud, et rasedad on rõõsad ja rõõmsad, on ise oma lapse(d) vist mingil muul viisil saanud, kui tal neid üldse on.

Mul saab kohe-kohe see kriitiline kolm kuud täis ja võin julgelt väita, et viimased 7 nädalat on mu täiesti ära kurnanud. Rõõmsast ning säravast rasedast on asi kaugel. Ma tunnen end kui rongi alla jäänud kodutu vares, kes läbi tuule ja tormi mööda tänavaid ringi lonkab.

Kõikvõimalikud kaebused on ajaga eskaleerunud. Alguses oli kerge iiveldus ja ebamugavustunne kõhus. Nädalate möödudes muutus iiveldus aina tugevamaks ja kui õigel hetkel toitu suust sisse ajada ei saanud, siis järgnes sellele ka öökimine.

Seejärel algas meeletu vetsu vahet jooksmine, sest tundus, et väike tegelane punub oma pesa mu põie otsas. Öösiti magada oli võimatu, kas hoidsid ärevad mõtted ja emotsioonid või pidev pissihäda mind üleval või oli see midagi muud, mida ma ei suudagi seletada, aga tulemuseks oli kurnatus ning halb enesetunne.

Ma juba ärkasin hommikuti vingudes ning päevapeale asi paremaks ei läinud. Öine olukord on siiani suhteliselt kehv, mõned päevad olen saanud ilma vetsus käimata magada, aga kui peaksin öösel mingil põhjusel ärkama, siis uinumine on võimatu. Igasugu mõtted hiilivad ligi ja öösel on teadagi kõik kassid hallid, kõik mõtted mustad.

 

Tööl jõuti ruttu jälile

 

Tööl on tulnud aga vaprat nägu teha. Veel paar nädalat tagasi varjasin oma kasvavat kõhukest suhteliselt edukalt, kuni 9. nädalal tuli ühelt tuttavalt see kauakardetud õnnesoov ära.

Saate aru 9. rasedusnädalal oli näha, et olen ootan last! Too inimene küll ütles, et pakkus seda näo järgi, ma nägevat juba mõnda aega kahvatu välja (no s***, Sherlock!), aga peeglisse vaadates sain aru, et eks asi ka kõhus suuruses peab olema.

Nüüd kannan juba teist nädalat rasedapükse ning ei üritagi midagi varjata. Õnnesoove lisandub igapäevaselt ja aina pean üllatunud inimestele selgitama, et ei, ma ei ole 5. või 6. kuud rase, kõigest x nädalat.

Kuidas ma nii ümar olen, ei oska öeldagi. Ega ma ole juba viimased paar aastat just tippvormis olnud ning iivelduse ärahoidmiseks olen ka päris palju söönud, pluss on õhtuti kõht kui õhupall, kõva ja punnis. Gaase täis. Olgu põhjuseks, mis on, kolmanda lapse kandmine ei ole teps mitte sama, mis esimese ja teise kandmine oli, sellest on mu vana keha juba aru saanud.

Kokkuvõtlikult võin siis öelda, et kuigi olen äärmiselt rõõmus oma lapseootuse üle, on seda rõõmu raske välja näidata. Olen juba pidevas unevõlas, alaselg valutab, häbemeluu valutab, õhtuti läheb kõht kõvaks ja kui piisavalt tihti ning palju ei pugi süüa, siis ajab ka iiveldama.

Lisaks on viimastel päevadel pulss minuga nalja teinud, hüpates kohati imelikesse kõrgustesse. Mõõtmisega pole pihta saanud, aga esineb pearinglust ning südamekloppimist. Täna tundsin, et lausa ohtlik nii ringi käia, kui maailm järsku silme ees lainetama hakkab.

Et mitte lastetuid ära hirmutada toonitan siiski, et südames on see rõõm täiesti olemas ning usun, et teise trimestri algus toob endaga kaasa olukorra paranemise. Nii et saage-saage lapsi, kõik on üleelatav.

 

Perega reisil

 

Ülaltoodud kirjeldust arvesse võttes peate mind ehk hulluks, et julgesin perega Türki puhkama lennata, aga seda me tõesti tegime. Käsil oli mul siis 9.-10. rasedusnädal ning iiveldus käis täie hooga. Etteruttavalt ütlen, et reis kujunes täielikuks katastroofiks, kuid seda ei tinginud (otseselt) minu õnnistatud olek.

Käes oli meie pere esimene koolivaheaeg. Oi, kui kaua lapsed seda reisi olid oodanud! Kodune distsiplineerimine oli juba pikemat aega käinud eesootavat reisi kord piitsa, kord präänikuna ära kasutades (ja see töötas peaaegu iga kord).

Kui reisihommik lõpuks käes oli, ärkasime kell pool 4 hommikul ning sõitsime taksoga lennujaama. Nagu kiuste olime paar päeva tagasi saanud kuskilt mingi viiruse, nii mina kui väiksem tütar tundsime end suhteliselt halvasti.

Meil oli mõlemal kohutav nohu, pea tatist paks ning kurgud valusad. Lootsin, et soojemas kliimas kõik laheneb, ning pakkisin kõikvõimalikud ravimid ning oma 15 pakki taskurätikuid kaasa. 8 pakki kulus esimese 24 tunniga ära, nii et väike valearvestus minu poolt. Teinekord tean siis…

Kohale jõudes oli kõik ilus. Vastupidiselt pessimistlikuvõitu ilmateatele oli väljas ligi 30 soojakraadi ning kuigi puulehed olid kolletumas, tundus see meiesugustele põhjamaalastele täieliku paradiisina.

Esimesed kaks päeva möödusid rannas päevitades ja supeldes. Püüdsin küll nooremat last veest eemal hoida, kuna ta oli ka köhima hakanud, aga kes on ise proovinud 5-aastast veerõõmudest eemale tirida see teab, et tegemist oli ette kaotatud lahinguga.

 

Vaatamisväärsuste jahil…

 

Kolmandal päeval läks päike pilvede taha ning sinna ta jäigi. Päev hiljem hakkas sadama, isegi müristas. Ma tunnistan, et ohkasin kergendunult, kuna siis oli aus põhjus olemas, miks meist mitte keegi enam randa ei saanud minna.

Rentisime auto ja läksime hoopis kohalikke vaatamisväärsusi avastama. Siitpeale algasid meie läbikukkumised lapsevanemate ja reisiplaneerijatena ning neid tuli kohe riburadapidi juurde ja juurde.

Esiteks ei arvestanud me kohalikku kanjonit avastama minnes sellega, et lapsed seda paari kilomeetrit ülesmäge kõndimist vingumata ära ei kannata. Teiseks ülehindasime me laste huvi looduslikke vaatepiltide ning emotsioonide kogumise vastu.

Kui merd ja randa ei ole, siis ei ole see mingi puhkus, lähme parem tagasi hotelli! Kaks tundi ja kümme suhtetragöödiat hiljem me sinna jõudsimegi. Õnneks kohtasime teel kanjonist alla väikest krabi, kes laste tuju mõneks hetkeks rõõmsamaks muutis, kuid meil mehega oli triljon närvirakku igaveseks manala teele saadetud.

Järgmine eepiline läbikukkumine oli samal pärastlõunal, mil otsustasime rendiauto olemasolu ära kasutada ning “päris Türgit” vaatama sõita. Ning mitte lihtsalt päris elu uurima, vaid mägedesse!

Kuskilt oli minu ja mehe ajju jäänud illusioon Lõuna-Itaalia mägiküladest, eraldatud väikestest restoranidest ning meeletust romantikast, mida me sealt enne laste sündi leidsime.

Paha mõte, väga paha mõte on selliseid emotsioone kuskilt mujalt (eriti Türgist) otsima minna. Ma ei saa kommenteerida kogu Türgi olukorda, aga see piirkond (Kemeri kant), kus meie liikusime, oli kõike muud kui romantiline ja kena.

Mägikülakesi küll nägime, aga need olid enamuses kas maha jäetud või nägid välja, nagu peaks olema maha jäetud, kuid miskipärast on mõni hulljulge sinna veel elama otsustanud jääda.

Kõigepealt, enne mägedesse jõudmist, läksime me mehega riidu, sest kui ma laste pideva vingumise (millal me juba hotelli tagasi läheme, miks te meid tõite siia, see ei ole mingi puhkus, igav on!) survel küsisin, et kaua me veel siin tiirutame, ütles ta, et üles mägedesse viiva teeni on veel üle 30 kilomeetri ning me oleme poolel teel, tagasi minna pole mõtet.

Ma sain paraja ehmatuse ning vihastusin: kui mägedesse viiva teeni on 30 km, siis sealt tagasi hotelli juurde sõitmine võtab vähemalt kaks korda sama palju aega! Mul olid juba selleks ajaks ideed otsas, kuidas laste meelt lahutada, et me 10 minutitki vaikust saaks ja tema teatab, et see kestab veel tunde!

Siis solvus mees, et ma tema ideed mägedesse minna heaks ei kiida ning üldse, terve naispere on nõme, sest muud ei tee, kui vinguvad. Olime kõik mossis.

Õnneks keerasime sisse mingisse linna ja ma ütlesin, et võtame vähemalt jäätist. Kohe läksid kõik veidi rõõmsamaks, aga oh häda, mida polnud, oli jäätis! Sõitsime gps-i järgi mööda seda teed, mis meid mägedesse viiks, tee ääred olid väikseid poekesi täis.

Kui tekkis võimalus keset linnaliikust mõne poe ette keerata, siis selgus kolm korda järjest, et jäätist seal poes ei müüda. Üldse olid need poekesed väga õnnetu väljanägemisega, tolmused, mustad ja kitsad. Ometi istus igas poekeses 2-3 türgi meest, kes kõik näisid seal töötavat. Kas ja mis palka nad saavad, on iseasi, tulusad need ärid välja ei paistnud.

 

Maalilised mäed ja õudsed serpentiinid

 

Lõpuks jõudsime mägedesse. Kuna järgmisel päeval oli vihma oodata, hakkasid mäetipud juba pilvedesse mattuma. Tee üles oli pikk, täis hädaldamist, väiksemaid ja suuremaid riidlemisi ning nääklemisi, üles jõudes aga olukord paranes.

Tundus, et pilvedesse mähkunud mäetipud on lõpuks midagi sellist, mis isegi meie laste tähelepanu suudavad pälvida. Kord või paar jätsime auto seisma ja vaatasime seda maalilist vaatepilti. Kohati liikusime ka ise autoga pilvede sees ja see meeldis lastele väga.  Nad pistsid käed autoaknast välja ja said pilvi katsuda.

Ohkasin kergendunult. Tundus, et sellest päevast võib veel asja saada. Aga siis algas laskumine ja kõik muutus kordades hullemaks, kui enne oli olnud. Ka minu jaoks.

Lastel ja mul hakkas paha. Kõrvad läksid lukku ning mööda pidevat, kümneid ja kümneid kilomeetreid kestvaid serpentiine laskudes tekkis iiveldus. Mingil hetkel ma enam ei suutnud ja me pidasime auto kinni.

Suuremal tüdrukul oli juba paha, ta oli nutuveerel. Ma ise öökisin sinna samasse auto kõrvale. Väljas hakkas hämarduma. Jah, mäed on ilusad ja võimsad, aga serpentiinid ei ole teps mitte minu ja laste teema.

Peale pausi jätkus laskumine juba vaiksemalt. Õues oli pime ja kõik olid väsinud. Püüdsin iiveldust alla suruda ning lugesin kilomeetreid hotellini. Lõpuks sai see õudus läbi.

Hotelli jõudes tundsin, nagu oleks jalaga kõhtu saanud. Magu valutas ning ma oksendasin veel. Ja veel. Ja öösel veel. Ja hommikul veel. Süüa ei suutnud midagi. Olin täiesti siruli.

Läks ikka aega enne kui aru sain, et ma ei öögi ei rasedusest ega serpentiinidest, vaid seekord oli see lõunamaade kõhuhaigus, millest ma varasematel reisidel pääsenud olen,  ka minu üles leidnud. Mul oli toidumürgitus!

 

Kohaliku arsti juurde

 

Kui ma sellest aru sain, oleks naernud ja nutnud ühel ajal: ma olin 10. nädalat rase, iiveldanud 5. nädalast alates ning nüüd sain kingituseks VEEL ühe põhjuse, miks oksendada!

Otsustasin, et seda ma ei talu, kuskil on ka minu kannatuse piir, ning asusin guugeldama, mis võimalused mul turistina arstiabi on saada. Lõpuks võtsin ühendust oma reisikorraldajaga ning 20 minutit hiljem olin autos, mis mind Kemerisse arsti juurde viis.

Mehe ja lapsed saatsin Antalyasse akvaariumisse. Ma ei tahtnud, et lapsed veel ühe päeva oma vanemate rumalusest kannatama peavad. Tahtsin, et vähemalt neil oleks tore.

Umbes kaks tundi hiljem sõidutati mind tagasi hotelli. Olin veidike aega tilguti all pikutanud ning tundsin end veidi paremini. Ma ei hakka kogu seda seiklust kirjeldama, mida ma seal arsti juures nägin ja mõtlesin, aga minusuguse eurooplase (mis siis, et ka nõukogude aega põgusalt näinud inimese) jaoks oli see paras kultuuriline elamus.

Kokkuvõtvalt olid kõik väga lahked ja hoolitsevad ning mul oli seal käimisest abi, nii et las ta jääb. Oksendasin veel ainult ühe korra ning järgmisel hommikul sain juba 2 pannkooki sisse süüa nii, et nad välja ei tulnud.

 

Kõhutõbi levis

 

Kahjuks ei olnud meie pere seiklused ka selleks korraks veel läbi. Samal õhtul hakkas mehel paha ning järgmised 24 tundi veetis ta wc-s.

Peale seda 24 tundi ootas meid ees ekskursioon ajaloolistesse paikadesse. Sellest võiks romaani kirjutada, aga kuna ma tunnen, et olen liiga väsinud, siis hetkel seda ei tee. Lühidalt öeldes, kui soovite midagi Türgis näha, valige oma reisikorraldaja väga hoolikalt või minge üldse omal käel.

Kõik on väga vene turistidele suunatud, inglise keelset tuuri tellides võeti raha kenasti vastu, aga meid saadeti siiski venekeelse grupiga teele.

Pärast seda, kui mu mees, kes on suhteliselt temperamentne oma õiguste nõudmisel,  veidike kõvemat häält tegi ning kaasasolnud reisikorraldajaga natuke mehejuttu ajas, saime küll inglise keelse lühikokkuvõtte, kuid tolle giidi inglise keel oli vaid veidi parem meie vene keele oskusest, seega täishinda ma selle teenuse eest maksta poleks soovinud.

Õhtuks olime siiski õnnelikult kodus tagasi, taaskord pälvinud nii lastepoolse siunamise kui kannatanud väiksestviisi kultuurišoki ning pettumuse all (miks me, lollid, odavama pakkuja valisime!).

Lootsime, et saame allesjäänud viimase puhkusepäeva rahulikumalt hingata kui selgus, et mehe kõhuhädad pole teps mitte läbi ning järgnevad 24 tundi tuleb tal taaskord kas voodis siruli või tualetis veeta.

 

Tahaks koju!

 

Kokkuvõtvalt ei suutnud me koju jõudmist ära oodata. Need kaks päikselist päeva olid küll toredad, aga kokkuvõttes – kas see kõik oli seda väärt?

Tol hetkel tundsime, et oleme suure hunniku kaua kogutud raha koos kõhuhädade produktidega vetsupotist alla lasknud.

Kodus tagasi olles aga vaatasime oma kogemusele juba helgema pilguga. Oli mis oli, nii mõndagi sai nähtud ja kogetud, nii mõnestki asjast õpitud.

Maailmas tuleb ringi käia kasvõi seepärast, et aru saada kui hea meil siin Eestis elu on. Jah, meil pole mägesid ja 30 soojakraadi oktoobri lõpus, aga meil on must leib, verivorstid ja hapukapsas (mida ma tagasi jõudes hoolega pugisin, kuna olin viimased 4 päeva sisuliselt vee, makaronide ja saia peal läbi ajanud. Muud ei julenud lihtsalt süüa). Meil on poed, kus müüakse jäätist ning teed, mida mööda sõites pääseb hea õnne korral ka rase naine oksendamisest (vähemalt ei põhjusta teed ise seda oksendamist).

Juba unistame uuest perereisist, seekord on mõte siiski Euroopale lähemal, Itaalias või Hispaanias, aga ma ei välistaks ka hoopis pikemat reisi  – Aasias pidi lastega tore olema? Või olen ma hull? Nüüd oleks meid ju juba 5, nii et kergem see seiklus kindlasti ei oleks. Aga mis on elu ilma riskideta ja väljakutseteta, onju?

 


Olen 33-aastane kõrgharitud ja töötav naine, abielus ning kahe tütre (vanuses 5 ja 7) ema. Igapäevaselt elame linnas, kuid meil on ka südamelähedane maakoht, mida oma jõu ja nõuga renoveerime.

Oma blogis arutlen meie igapäevaelu kõrvalt ka üldistel teemadel, mis on seotud suhete, laste ja perekonnaga. Elu on näidanud, et meie tee siin ilmas koosneb valikutest ja otsustest. Kuid see on ka näidanud, et enamus otsuseid on õiged nende tegemise hetkel ja tagantjärgi oleme me kõik targad. Tahan oma kirjutistega julgustada nii teisi inimesi kui ka iseennast neid otsuseid tegema ning valesti tehtud valikute üle mitte pikalt kurvastuma. Igast kogemusest tuleb kaasa võtta parim ja ülejäänu oli õppetund!

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar