Beebitüdruk isaga

Rasedus, haiglad ja emapalk USAs

USAs pole ühtegi lastetoetust ja emapalk kõlab siin täieliku utoopiana. Kui ei taha anda oma vastsündinut võõrale kussutada, tuleb saada hakkama mehe palgaga. Tervisekindlustus on kallis ja lapsehoid maksab 100-300 dollarit nädalas.

Minul on olnud rõõm olla lapseootel lausa kaks korda. Esimese raseduse tulemus ei olnud kahjuks parim, teise tulemusena olen aga nüüd uhke ema juba 5 aastasele Ruby Mae’le, kes on mu rainbow baby (vikerkaare laps).

Ma garanteerin, et laste “tegemise protsess” on Ameerikas sama mis Eestis. Erinev on ootusaeg ja see, mis järgneb pärast sünnitust. Ma ei ole olnud Eestis lapseootel ning minu teadmised sellest, kuidas Eestis asjad käivad, pärinevad sõbrannade käest. Pean ka rõhutama, et elan Texases. Kuna Ameerika on suur ja lai, siis mõnes teises osariigis võib olla kõik pahupidi.

USAs on tervisekindlustus luksus ja teenus, mis iga inimene endale ise ostab. Ehk siis maksab paar sada dollarit kuus erakindlustusfirmale. Kui töötad heas firmas (või USA valitsuse jaoks) tagab selle tööandja või katab need kulud osaliselt. See on nagu kindlustus autole, sealhulgas on igal poliisil nn. omavastutus aka. Deductable, mille ise pead kinni maksma.

Enne USA eelmist presidenti, Obamat, oli rasedus pre-exsisting condition ehk „enne diagnoositud seisund“ ning kindlustusfirmad võisid sulle südamerahuga kindlustusest ära öelda. Maksad omast taskust kinni kõik visiidid ja sünnituse. ACA (Affordable Care Act) lõpetas selle rumaluse, kuigi nüüd kui Trump on Valges Majas, ei tea, mis sellega saama hakkab…

Kui triibud käes, tuleb endale arst leida. Otsest seadust, et peaks ennast arvele võtma enne 12. nädalat, siin pole. Selle tõestuseks on vist see, et televisioonis jookseb lausa eraldi sari nimega „I didn’t know I was pregnant.” (ma ei teadnud, et olen rase).

Kui arst leitud, algab tavaline protsess, mis on sarnane Eesti omale. Esimesel visiidil tehakse hunnik vereteste, pissiproovid, kaalud-mõõdud, vajadusel ultraheli ning esitatakse palju küsimusi.

Esimesel visiidil saad ka valida, kas soovid loomulikku vaginaalselt sünnitust või keisrilõiget. Kui kõik on OK, siis on järgmine kotroll kuu aja pärast, ja nii kuni 6-7 kuuni. 20-ndal rasedusnädalal tehakse ultraheli, mõõdetakse, kaalutakse, tehakse kindlaks, et kõik on oma kohas, ning kui tahad teada lapse sugu, saab selle ka teada.

7.-8. raseduskuul käid arstikontrollis iga kahe nädala tagant, viimane kuu iga nädal. Mõned testid, nt. Downi sündroomi test, on valikulised. Tänu tehnoloogia arengule saad lõpusirgel isegi 4D-ultraheli teha, et oma ufobeebi pilt seinale panna. Viimane on eraldi teenus, mille saad põhimõtteliselt kaubamaja kioskis osta.

ema koos beebiga sünnitusmajas

Ema koos titaga pärast sünnitust erapalatis

Haiglate pärast USAs kindlasti nuriseda ei saa. Iga patsient/klient saab endale oma toa, ei mingit palati jagamist kolme teise raseda naisega kuni  perepalat saadaval. Palatid on Eestiga võrreldes suht luksuslikud: voodi, lisavoodi, tool, diivan ja laud, telekas ja oma vannituba. Ruumi on enda, abikaasa ja külaliste jaoks. Sünnitad samas toas, ei mingit erinevat sünnitustuba (kui just keisrilõiget ei tehta.)

Haiglas töötavad õed, kes teevad kõik ette-taha ära. Tahad juua, vajuta nuppu. Valutab kusagilt, vajuta aga nuppu ja abi tuleb. Mida iganes tahad, vajuta jälle nuppu.

Beebid viiakse tavaliselt nursery`sse ja tuuakse vaid söögi ajaks sinu tuppa, kui sa just teisiti ei taha (Ruby oli meiega toas põhimõtteliselt kohe kui lubati).

Sinu eest hoolitsetakse hästi, sest  For God’s sake, sa tõid just ju uue kodaniku maailma! Haigla tagab hoolitsuse, sest sünnitus ei ole kõige lihtsam protsess. Üldiselt koheldakse sind kui kuninga kassi. Koju saab u 2-3 päeva pärast, olenevalt sellest, kuidas ise ennast tunned ja milline on lapse tervis.

USAs, vähemalt Texases, ei ole ühtegi lastetoetust, ning selline asi nagu emapalk on täielik utoopia. Samuti dekreet/lapsehoolduspuhkus. Tööandjad võivad anda natuke ekstra puhkust (mõni firma maksab isegi boonust), kuid seaduse järgi ei pea seda tegema.

Seega on siin pärast lapse saamist kaks võimalust: paned lapse sõime ja lähed tööle või jääd lapsega koju. Viimane eeldab, et teise poole sissetulek on piisavalt suur pidamaks üleval kodust ema ja last. Riigi ega osariigi poolt ei ole mingit toetust.

beebi pärast sündi

Ruby USA sünnitusmajas, kus hoolitsetakse hästi nii ema kui ka beebi eest

Pidage silmas ka seda, et uus ilmakodanik vajab alates sünnist tervisekindlustust, mis lisab uue igakuise arve.  Need kuulsad “Tere beebi!” pakid (esmased beebitarbed) aga on luksus, mida siin ei pakuta.

Kui ema jääb lapsega koju, siis tavaliselt kooliminekuni ehk lapse 5 aastaseks saamiseni. Riigi või omavalitsuse lasteaiad puuduvad. Daycare on eralõbu ning parajalt kopsaka hinnasildiga. Nädal private daycare’is maksab umbes $100-$300 (jah, 5 päeva), olenevalt asukohast. Seega on lapse saamine USAs strateegiliselt planeeritud investeering tingimusteta armastuse nimel.

Üldiselt on seega protsess sama mis Eestis ehk Ameerikas on see sünnitusmaja pool vähe lillelisem. Siiski on Eestil palju eeliseid. Ma pean silmas just seda, et pärast lapse sündi ei pea tööle tagasi tormama ja saad ikka oma pisikest ise kasvatada, mitte ei kussuta teda keegi võõras.

Samuti olen ma väga kõvahäälne laste tervisekindlustuse pooldaja. Eestis tagatakse lastele vähemalt kuni 18. aastaseks saamiseni tervisekindlustus  hoolimata sellest, kas lapsevanem on rikas või vaene. See ei pruugi olla glamuurne ning mõnikord peab ootama arstivisiiti kaua, aga vähemalt ei pankrotista lapse haigus sind järgnevaks 18+ aastaks.

Oh issand, kui lapsel peaks veel miskit standardvarustusest teistmoodi olema… Mis siis saab? Räägin sellest mõni teine kord.

Mis muud? Maa tuleb täita lastega! Lapsi tegema, pole see Eesti olukord nii jube midagi!

 


Olen sündinud ja kasvanud Eestis, viimased pea kümme aastat elanud USAs. Sündisin natuke enne taasiseseisvumist, olin tiinekas Rate.ee ajal ja suuremad elukogemused olen saanud enne 30ndat eluaastat. Elu on olnud huvitav, olen teinud vigu ning neist õppinud. Mõne vea isegi mitu korda teinud, et ikka kindel olla, et see on jama. Olen naernud nii, et tilgad püksis, nutnud nii, et silmad kinni paistetanud, tantsinud nagu kedagi teist poleks tantsuplatsil, kallistanud nagu oleksid need viimased kallistused jne…Võib öelda, et olen elanud Hollywoodi filmiväärikat elu.

Olen olnud abielus pea kümme aastat, ühe ja sama mehega. Hoolimata sellest, et ta “unustab” prügi välja viia, on ta kõige parem maailmas. Meil on üks ühine laps ning 2 boonuslast (abikaasa lapsed eelmisest abielust.). Elame vaikset elu Dallase äärelinnas, Texases.  Kui lapse (ja abikaasa) kasvatamisest jääb aega üle, disainin ja ehitan magamistoa mööblit.

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar