Üksikema jäi piparkookidest ilma

Piparkoogid poejuhatajale

Viimasel jõulueelsel tööpäeval astus ülemus uksest sisse, piparkoogipakk kaenlas. Virutas paki lauale:„Kas juhataja on siin?“ – „Jah.“ – „Helista talle, vaja kokku saada. Vaata sa niikaua graafik üle ja viska allkiri.“

Haaras paki ja astus uksest välja, juhatajaga kohtuma. Olin ülemuse saabudes endamisi rõõmustanud: kas tõesti tööandjalt jõuluks maiusepakk lapsele? Mind lolli! Ei saanud laps, sai poejuhataja.

Meie koju jõuluvana ei jõudnudki. Sõime lapsega makarone ja euroabi rosinaid. Küll ma need piparkoogid ka ostan järgmisel palgapäeval, kuu aja pärast.

***

Pärast pühi läks laps rühma. Õhtul, kui kojuminekuks riidesse panime, tuli õpetaja esikusse juttu puhuma. Imestas, et ei tea, mis lastel oli, et kõigil hundiisu ja olevat lõunalauas muudkui lisa küsinud. Et pühade ajal maod pidusöögist vist välja veninud ja näljatunne, kui vähem saab. Ma ei hakanud seletama, et paljudel lastel on toidulaud eriti pühade ajal kasin, mil koolis ega lasteaias süüa ei saa.

Las elab õndsas arusaamas, et tema rühma marakrattidel on kõik hästi.

Minul ei ole hästi. Peaks olema. Eestis on kõigil hästi. Peaminister ütles. Kehvasti läheb vaid neil, kes on laisad ja lohed ja joodikud. Nälgivaid lapsi ei ole – poeparklad autosid täis, ostukärud lookas ja lapsed ülekaalulised. Et kus need nälgivad lapsed on, näidake.

Minge ja vaadake. Lahtisi silmi. Te leiate nad teisest Eestist, sellest minu omast.

 


Üksikema (38) on pidanud juba kolm aastat elatuma juhutöödest, sest hoolimata heast haridusest ei ole tal väikelapse kõrvalt õnnestunud püsivat tööd leida. Oma blogis näitab ta, milline on tegelikult elu Eestis allpool vaesuspiiri, kui oled lapsega üksi ja pole lähedasi, kellele kriisiolukorras toetuda.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar