Tühi taldrik- emal ja lapsel süüa pole

Õnnetused ei tule kunagi üksi

Samal õhtul, mil nett välja lükati, andis otsad meie väike lauapliit, ainus võimalus kodus sooja sööki keeta. Kuna meil midagi peale kuivainete ja juurikate polnud ja raha niikuinii otsas, tähendas see järgmised kümme päeva üsna söömata olemist.

Laps õnneks lasteaias sai. Õhtul kodus avastasime, et veekeetjaga vett keetes ja seda kaerahelvestele valades saab enam-vähem toitva segu. Suhkrut peale ja nälga me ei jäänud. Või mina siiski natuke.

Laps oli optimist nagu alati. Kogu selle lagunemise peale teatas ta rõõmsalt: „Hea, et meil vähemalt pump töötab!“ Tõesti hea, kui pliit, teler, arvuti enam ei tööta ja süüa pole, et siis vähemalt küte on sees. Selle, et elektrifirma ähvardas meil kuu lõpus ka voolu välja lülitada, hoidsin enda teada.

Ma kiirlaenu ei taha võtta, sõpru ei julgenud tülitada, sugulasi pole. Kohalik sotsiaaltöötaja on hirmutis, tema juurde ei lähe pekstes ka. Niisiis elasime kiviajas. Õnneks mobiiltelefonis raadio töötas, sain päevauudistest teada, et valitsus vahetus. Ehk on uut lootust üksikemadele.

Kümme päeva kiviajas. Siis laekus kolmsada eurot toimetulekutoetust. Kakssada pangale, sada jäi alles. Kogu kammajaa otsast peale. Aga ühe lihaprae ma endale pärast kümnepäevast paastu siiski lubasin. See lõi mul otsekohe põhja alt…

 


Üksikema (38) on pidanud juba kolm aastat elatuma juhutöödest, sest hoolimata heast haridusest ei ole tal väikelapse kõrvalt õnnestunud püsivat tööd leida. Oma blogis näitab ta, milline on tegelikult elu Eestis allpool vaesuspiiri, kui oled lapsega üksi ja pole lähedasi, kellele kriisiolukorras toetuda.

1 Kirjuta kommentaar

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar