Koer on peres

Neljas laps on saabunud – me võtsime koera

Ei, ei, me ei ole vahepeal taaskord lapsevanemateks saanud, aga pikka aega oodatud ja planeeritud perelisa tuli meile sel nädalal küll. Me võtsime endale koera. Oleme abikaasaga koera võtmisest rääkinud peaaegu sama kaua kui maale kolimisest ja laste saamisest. Lapsed on meil olemas, kuigi üks laps võiks veel olla. Maale oleme ka kolinud, kuigi majaremont alles kestab, nii et nüüd oli paras aeg just koera tulekuks.

Tegelikult oli tema võtmine pikast planeerimisest hoolimata ikkagi üsna ootamatu. Nimelt rääkis üks pesamuna beebigrupi emmedest, et nemad võtavad üsna meie lähedalt emase kutsika, kellel on veel kaks õde ja vennake, kes omanikku ootavad.

Koera ei saa väiksemate lastega veel koos hoida

Koera peab väiksematest lastest veel eemal hoidma

Vaatasin siis ka Kenneli kodulehte ja pesakonna pilte. Tegelikult küll rohkem huvi pärast kui tõsise kavatsusega viimaks koju koer tuua, aga kui seda “poisipõnni” nägin, olin armunud. Me pidime ta endale saama. Kujutan juba ette, kuidas nüüd võib tekkida tahtmine öelda, et niimoodi küll koera ei võeta – vaatad lihtsalt pilti ja tahad. Tõsi, ei võetagi, aga meie olime tegelikult eeltöö juba ära teinud ja võisime sellist käitumist endale lubada.

Ma olen eelnevalt päris palju erinevate koeratõugude kohta lugenud. Kuna meie maja on üsna eraldi, on meil vaja koera, kes lisaks perelemmikuks olemisele tegutseks ka koduvalvurina. Ta ei pea olema iseenesest kuri (lastega peres ei tohigi olla), aga talle peale vaadates peab võõral tekkima tõsine kahtlus, kas ta ikka tahab sellest väravast sisse astuda või aiast üle ronida.

Koera iseloomule olid kindlad nõudmised

Ta peab saama väljas olla, ilma et see tekitaks talle tõsiseid terviseprobleeme. Lisaks peab ta olema vastavate omadustega, et sobiks lastega perre, sest mitte kõik tõud ei “talu” lapsi ja on koeri, kes vajavad karmimat kätt, kindlamat suunamist kui teised. Seda kõike olime valdavalt minu eestvedamisel juba uurinud ja nii leidsime, et meie koeraks sobib kõige paremini ikka mitmes mõttes traditsiooniline saksa lambakoer. Et meil näitustel käimise kavatsust ei ole, “valisime” tööliini koera, kelle omadused meie vajadustele ja võimalustele paremini vastavad.

Üks oluline faktor koera võtmise juures oli, mis siin ikka salata, ka raha. Meil ei ole seoses majaremondiga just palju vabu vahendeid, aga tõukoerad on kallis “lõbu”. See on üks põhjuseid, miks me ei ole koera endale juba varem võtnud.

Me oleme palju kuulnud, et võtke siis varjupaigast, see ei maksa peaaegu midagi. Meil iseenesest ei ole varjupaigakutsude vastu midagi, aga ettevaatlikuks tegi tõsiasi, et me tegelikult ei tea varjupaigas oleva looma emotsionaalset tausta. Isegi kui ta muude omaduste poolest meie perre kenasti passiks, võib juhtuda, et oma endiste omanike või tänaval/metsas/põllul elamise tõttu saadud trauma tulemusel lastega üldse hakkama ei saa.

See kõik ei pruugi ju kohe välja tulla, vaid võib selguda ka mõne aja pärast. See, et me võtame looma ja temast siis loobume, ei ole meile vastuvõetav.

Kui antud pesakond meie huviorbiiti sattus, juhtus olema selles mõttes hea aeg, et meil oli vahendeid koera väljaostmiseks. Teatud summa, mis kulub tema ülalpidamiseks (nii toidule, mänguasjadele kui vajalikele arstivisiitidele), saime ka kõrvale panna. Võtsime koera endale küll ootamatult, aga siiski läbimõeldult, nii et saaksime talle igal juhul täisväärtuslikku elu pakkuda.

Koera nimi tuli romaanist

Niisiis tuli esmaspäeval meie perre tööliini saksa lambakoer Darcy. Nime sai ta endale ühe minu lemmikraamatu, Jane Austeni “Uhkuse ja eelarvamuse” meespeaosalise järgi. Austeni meestegelastest on minu lemmikuks küll hoopis Henry Tilney, aga et koera nimi pidi algama D-tähega, sai temast just Darcy.

Darcy on võimukas tegelane, aga sõbralik, seltsiv ja lapsemeelselt uudishimulik. Selle nädalaga, mis ta meiega on veetnud, oleme üksteisega kenasti harjunud. Käpas on nii päevaplaan kui omavaheline suhtlus. Jah, kahest väiksemast lapsest peame Darcyt veel veidi eemal hoidma, sest oma tormakuses ei oska ta nendega veel piisavalt õrnalt ringi käia ja nii võib lastel koera ees hirm tekkida, aga muidu on läbisaamine uue pereliikmega hea.

Õige pea hakkab ta hea poisi kombel ka koolis käima. See on kodu lähistelt koera võtmise üks suurimaid plusse. Kasvataja ja koolitaja on nii mõnusalt lähedal, et küsimuste või murede korral on lahendused käe-jala juures.

Kui nüüd päris aus olla, siis ma mingil hetkel, mil Darcy kojutoomist ootasime, ka pisut pelgasin, et ehk ei saa me hakkama. Ei taha nüüd küll ära sõnuda, aga seni läheb üle ootuste hästi. Tuppa kutsu ei sirtsuta ja valesid asju ei näri. Öösel magab ja mürglit ei tee. Tundub, et klapime. Nii et tulijad vaadaku ette – nalja ei mõista Darcy juba nüüd ja hambad on tal “mõnusalt” teravad nagu tõelisele koduvalvurile kohane.

 


 

Ma olen 28-aastane kolme lapse ema. Elame abikaasaga Kesk-Eestis, keset mitte midagit. Meie hoovis jooksevad metsast tulnud kitsed ja jänesed, majas möllab titega võidu eneseteadlik kass. Oleme abikaasaga mõlemad ettevõtjad ja lapsed (4-aastane Lenna, 2-aastane Linda ja 10-kuune Liisu) on meil nutikamad kui meie ise. Iga päev üritame tasakaalustada tegemisi kahe firma, kolme lapse, nende lasteaia ja huviringide, koduehituse ning mööda Eestit laiali laotatud lähedaste vahel.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar