kummist mänguasjad

Mürgised ftalaadid ja BPA – leludes, lutipudelites, luttides

Huvitav, mida tähendab lutipudelite alt leitav kiri BPA FREE? Või miks on mänguasjade pakil kirjas „Phtalalate free“? Kuskilt oleks nagu kuulnud, et ftalaadid ja BPA on halvad, aga mis need konkreetselt on ja mida teevad? – on küsimused, mis  on ilmselt paljudel vilksamisi peast läbi jooksnud. 

Järgnev artikkel annab kerge, ent piisavalt sisuka ülevaate sellest, mis need ftalaadid ja BPA siis õigupoolest on.

Bisfenool A

Bisfenool A (ing k bisphenol A, BPA) on kemikaal, mida on alates 1950ndatest kasutatud plastmasside, eelkõige polükarbonaadi (kõva läbipaistev plastik) ja epoksiidvaikude valmistamiseks. BPA-d sünteesitakse fenoolist ja atsetoonist (seepärast ongi nimetuses A), mis on mõlemad eraldi mürgised ühendid.

Kuidas me sellega kokku puutume?

BPA satub inimese organismi peamiselt söögi ja joogiga, aga ka naha ja hingamisteede kaudu. Polükarbonaadist toodetakse tugevaid ja kõvasid mitmekordseks kasutuseks mõeldud plastnõusid (topsid, taldrikud, kausid, joogipudelid, lutipudelid, mikrolaineahjus kasutatavad nõud). Teine võimalus, kuidas meie toit BPA-ga kokku puutub, on metallist konservanumate vahendusel. Nimelt kaetakse plekk-konservide ja -purkide sisemused epoksiidvaiguga, takistamaks metalli korrosiooni happeliste toitude või jookide tulemusel.

Naha kaudu leiab BPA tee meie organismi igapäevaelus kasutusel olevate polükarbonaadist tarbeesemete vahendusel, näiteks mänguasjad, prillid, CD-plaadid. Poemüüjate ohuks on kassatšekid, mis on toodetud termopaberist – spetsiaalsest õhukesest paberist, mis kaetakse kuuma käes värvi muutva BPA-d sisaldava kemikaaliga.

Lenduvate osakeste ja tolmu teel jõuab BPA meie organismi epoksiidvaigu baasil värvide, pinna- ja põrandakatete ning  materjalidesse lisatud leegitakistite seest.

Kuidas BPA inimese tervist kahjustada võib?

BPA on juba aastaid olnud paljude uurimislaborite huviorbiidil (tõsisemalt alates 1990ndate keskpaigast). Tehtud on hulk loom-, aga ka inimkatseid, mille põhjal arvatakse BPA-d soodustavat mitmeid tõsiseid tervisekahjustusi. Ohustatud on nii südametöö, seede- ja hingamissüsteemid, erinevate organite normaalne toimimine kui hormoontase.

  • Hormonaal- ja arenguhäired

Kõige enam uuritud tervisekahjustus, millega BPA-d seostatakse on endokriinsüsteemi (hormonaalsüsteemi) normaalse toimimise häirimine. BPA põhjustab häireid sellega, et imiteerib naissuguhormooni östrogeeni. Tegelikult katsetatigi 1930ndatel BPA kasutamist kunstliku östrogeenina. Häiritud hormoontase võib pärssida lapse (eelkõige poisslapse) arengut ning viljakust.

  • Neuroloogilised kahjustused

Emasloomad annavad vere kaudu nende organismi sattunud BPA loodetele edasi. On tõestatud, et teatud määral võib see loote alles väljakujunevat ja seetõttu väga haavatavat närvisüsteemi ja ajutegevust mõjutada. Tulemuseks on ärevus-, õpioskus- ja mäluhäired.

  • Immuunsussüsteemi kahjustused ja allergiad

Loote ja väikelapse kokkupuudet suurema koguse BPA-ga seostatakse immuunsussüsteemi puudulikkusega. Katsed on ka tõestanud, et kemikaal soodustab allergiliste reaktsioonide esinemist, mis puudutavad eelkõige hingamiselundkonda (astma).

  • Metaboolsed häired

Hulk näriliste peal tehtud katseid viitavad, et BPA mõjutab glükoosi ja insuliini reguleerimist kehas ning põhjustab rasvumist. Nimelt aktiveerib kemikaal östrogeeni imiteerides rasva retseptoreid ja stimuleerib rasvarakke. 2013. aasta suvel avalikutati ka inimuuringute tulemused, mis saadi 1326-lt  9 – 12 aastaselt lapselt võetud uriiniproovist. Katsealusteks valiti justnimelt lapsed, kuna täiskasvanute maks suudab BPA-d küllalt edukalt kehast eemaldada. Tulemused hoidsid ühtset joont. Nimelt pea kõikide ülekaaluliste laste uriinis sisaldus kõvasti üle normtaseme BPA-d.

  • Kantserogeensus

Mitmed uuringud on tõestanud, et BPA soodustab vähirakkude vohamist, seda eelkõige rinnanäärmetes, munandites ja maksas. Katseid on tehtud nii näriliste kui primaatide peal. Vähki soodustvad omadused on aspekt, mida Euroopa Toiduohutusamet BPA ohtlikkuse osas väga tõsiselt võtab ja riskiks peab.

Mida teha?

  • Püüa võimalikult vähe sooja toiduga kokkupuutes kasutada plastikanumaid, mis on valmistatud polükarbonaadist (anuma pinnal on kolmnurga sees „7“). Kasuta kuuma toidu ja joogi jaoks klaasist, keraamikast või metallist anumaid.
  • Ära kasuta polükarbonaadist anumaid mikrolaine- või küpsetusahjus toidu ja jookide soojendamiseks.
  • Ära pese polükarbonaadist anumaid nõudepesumasinas ega tugevatoimeliste nõudepesuvahenditega.
  • Tarbi võimalikult vähe konservtoite ja plekkpurkides jooke.
  • Lutipudelit ja beebinõusid ostes veendu, et need ei sisaldaks BPA-d (pakendil kirjas BPA free). Võimaluse korral eelista klaasist lutipudeleid.
  • Eelista Euroopa Liidu toodangut. Alates 2011 aastast on BPAd sisaldavate väikelastele mõeldud tootete valmistamine ja import EL-s keelustatud.

 

Ftalaadid

 

Ftalaadid on kemikaalid, mida kasutatakse peamiselt plastmasside pehmenditena ja lahustitena kosmeetikas. Plastmasside juures on nende ülesandeks muuta materjal elastsemaks ning vastupidavamaks purunemisele ja madalamatele temperatuuridele.

Kokkusegatuna polümeeridega, ei moodusta ftalaadid polümeerahelatega tugevaid keemilisi sidemeid. Kui plastikut kuumutada, väänlevad polümeerahelad ftalaatide ümbert piisavalt lahti, nii et pehmendite molekulid materjali pinnale liikuda saavad. Mida vanem on plastmassmaterjal, seda lihtsam on ftalaatidel sellest eralduda.

Kuidas me nendega kokku puutume?

Peamine pehmendeid nõudev plastik on polüvinüülkloriid (polyvinyl chloride, lühendatult PVC). Seda kasutatakse näiteks riiete, polstri, kaablite, mänguasjade, beebiluttide, kilemantlite ja kummikute ning täispuhutavate esemete valmistamiseks.

Mis põhjusel ja milliseid ftalaate ohtlikeks peetakse?

Peamine „kuritegu“, milles ftalaate süüdistatakse, on hormonaalsüsteemi häirimine, s.t ftalaadid mõjutavad elundeid, näärmeid ja rakke, mis toodavad hormoone. Lisaks seostatakse teatud ftalaate vähi ja kasvajate tekkega ning ülekaalulisuse soodustamisega.

  • Hormoonid, suguelundid ja viljakus

2015. aastal Rootsis läbiviidud uuringu kohaselt mõjutab emaüsas kasvamise ajal kokkupuude suure koguse diisononüülftalaadiga (DiNP) poisslaste suguelundite arengut. Eelnevalt on tehtud mitmeid analüüse di-2-etüülheksüülftalaadiga (DEHP), mida seostatakse samuti genitaalide arengu pärssimisega. Hiirte puhul takistab DiNP testosterooni tootmist ning pidurdab sellega munandite arengut. See aga toob omakorda kaasa kehvema seemnerakkude tootmise ja viljakusprobleemid.

Genitaalide kasvu- ja viljakushäireid, mida ftalaadid poisslapslootele põhjustavad, nimetatakse lausa ftalaadi sündroomiks. Selle sündroomi alla kuuluvad meessuguelundite defektid, näiteks hüpospaadia (kusiti ei avane mitte peenisepea tipus, vaid peenise alumisel pinnal),  krüptorhism (munandi laskumishäire) ning üldine seemnerakkude ebakvaliteet.

  • Mõju organitele ja kantserogeensus

Osad uuringud on leidnud, et mõned ftalaadid võivad kahjustada kopse ja hingamisteid ning põhjustada astmat. DEHP puhul on täheldatud, et see võib soodustada kasvajate teket ja vähki munandites, neerudes ning maksas. Kuna aga inimkatseid sel temal läbiviidud pole, ei saa kindlalt väita, et DEHP inimestel loetletud kasvajaid põhjustab.

  • Metabolism ja ülekaalulisus

Loomkatsete tulemusel kahtlustatakse, et ftalaatide ja ülekaalulisuse vahel on seos. Teatud ftalaadid (näteks DEHP) võivad häirida ainevahetust reguleerivate hormoonide normaalset tööd ja taset organismis.

Mida teha?

  • Väldi mänguasju, mis on valmistatud pehmendatud PVC-st (esemelt võib leida märgistuse, kus kolmnurga sees on „3“). Euroopa Liidus on mitmete ohtlike pehmendite lisamine mänguasjadesse keelatud, küll aga ei ole mitmetes Aasia riikides sellist regulatsiooni. Usalda Euroopa Liidu toodangut.
  • Kindlasti ei tohi lastele mängimiseks anda nõukogudeaegseid vanu plastisoolist (pehmendatud PVC) piiksu-mänguasju ega ka vanu beebi- või Barbie-nukke. Need sisaldavad suures koguses ftalaate, mis vananenud materjalist hõlpsasti eseme pinnale tõusevad.
  • Lapsele lutti ostes veendu, et see ei sisaldaks ohtlikke ftalaate.
  • Väldi pehmendatud PVC-st valmistatud kunstnahka ja läbipaistvat kilet (näiteks riietuses, mööblikatetena, dušikardinatena).
  • Täispuhutavad mänguasjad on üldiselt PPVC-st valmistatud. Ujumisrõngad ja täispuhutavad pallid jäägu rannamõnude nautimiseks, tubastes tingimustes ei tasu neid lastele igapäevaseks mängimiseks anda.

 

Kokkuvõtteks

Kuna elame maailmas, mis on täis erinevaid kemikaale, s.h BPA-d ja ftalaate, ei saa me neid täielikult vältida. Need satuvad meie organismi otsekontakti teel, aga ka õhust, pinnaveest ja toidust.  Täiesti „ÖKO“-na ei ole enam võimalik elada. Oluline on olla teadlik võimalikest ohtudest, mis meie igapäevaelus varitsevad ning võivad meie organismi ja mis veelgi olulisem – meie järelpõlve mõjutada. Sel viisil saame poest esemeid valides teha õigeimaid otsuseid. Kui see muud ei anna, siis hea tunde ikka – me vähemalt püüame!

 

 

Autor Karoliine Korol töötab Eesti Rahva Muuseumis konservaatorina

Pikema artikli sel teemal leiad ERMi blogist: http://blog.erm.ee/?p=7693

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar