beebipoiss

Minu esimene ja teine sünnitus

Eile pajatasin sellest, kuidas sündis äsja meie kolmas laps, imearmas Karl Erich. Ta on rahulik ja mõnus tüüp, kes ei tee üleliia kisa-kära, kui just millegagi teda ei pahanda. Nüüd meenutan aga kahe esimese lapse ilmaletulekut.

Meie pere esimene laps, oktoobrilapsest poiss, sündis täpselt tähtajal. Teine laps, tüdruk, lasi meil ennast natuke oodata – tähtaeg oli augusti lõpus ja peaaegu oleks esimese koolipäeva sünnipäev tulnud, aga napilt jõudis järgmisesse kuupäeva. Kokkuvõttes oli ta 10 päeva tähtajast üle.

Iga sünnituse puhul on minu jaoks see lõpu “ajaarvamine” alanud erinev arv päevi enne sündi. Esimese lapse sünni puhul oli juba dekreeti jäämine omamoodi tärmin, sest jäin töölt nii vara koju. Meeles on veel see, kuidas Tabasalus mere ääres jalutamas käisime ja suurest kõhust veel mõned pildid tegime.

Pühapäeval tekkisid esimesed tundemärgid ja õrnad päevade moodi valud. Ööuni oli igatahes juba häiritud ja paar ööd oli juba keha mingis pinge ja valveseisundis. Päevasest magamisest ei osanud ma ilmselt tookord lugu pidada ja kolmapäevaks,  kui juba päriselt regulaarsed valud peale hakkasid, oli mu keha ja vaim juba päris väsinud. Päeval käisime Lasnamäel mingeid kasutatud kodumasinate poode mööda kolistamas ja mingi hetk ütlesin elukaaslasele, et need valud tunduvad küll üpris regulaarselt juba peal käivat. Helistasin valvearstile Pelgulinna sünnitusmajja ja soovitati vanni/duši, et välja selgitada, kas valud on libavalud või lähevad tugevamaks.

Tegime väikse õhtusöögi, pikutasin natuke ja läksin kella 22 ajal sünnitusmajja vastuvõttu. Avatust oli väga vähe, aga mind jäeti ikkagi sisse. Mingil ajal, kui üldse kuidagi asi ei edenenud, soovitas öine arst mulle epiduraali. Ma mäletan nii hästi seda, et ma ehmusin selle peale kohutavalt ära ja ei tahtnud seda üldse. Arst, olgu ta tänatud, küsis mu käest otse, et kas ma olen äkki liiga palju mingeid foorumeid lugenud? Et mujal arenenud riikides on täiesti tavapärane, et kui naine sünnitama läheb, pannakse kohe kanüül külge, et vajadusel saaks mingeid ravimeid manustada.

Ma olin endiselt kohutavalt hirmul, aga teadsin, et puhata on kindlasti vaja. Sain oma valuvaigisti ja kaks tundi lubati mul pikali olla ja puhata. Hommikune vahetus ajas mu uuesti jalule ja sealt edasi on tükk tühja maad. Nii palju mäletan, et saatsin veel mingeid e-maile laiali, kuni valud hullemaks minema hakkasid.

Mees käis öösel õe juures paar tundi magamas, siis tööl ja kodust läbi. Lõpuks läks kõik kiiremaks ja valusamaks, kuni kell 15:40 mu armas beebi sündiski. Õmblemised olid väga ebameeldivad ja väsimus suur. Haiglas hoiti meid päris mitu päeva. Sellest ajast on kõige eredamalt meeles see, et tookord oktoobri alguses oli peretuppa paistev päike nii soe, et kui mind taheti igaks juhuks ühe päeva veel haiglas sees hoida, nõudsin endale konditsioneeripulti. Toas ei olnud lihtsalt õhku, mida hingata.

Tagantjärele tarkust kogunes sellelt sünnituselt päris palju. Esiteks see, et ega neist perekooli loengutest ja joogatundidest ei tundunud kuigi palju kasu olevat. Ei osanud ma õpitud hingamist kasutada ega valusid kuidagi üle hingata ja ei osanud ma ka kuidagi oma keha hoida. Teiseks see, et gravitatsioonil tuleb lasta oma tööd teha – juba siis kui tekkisid esimesed tundemärgid, et varsti võib asjaks minna, oleks pidanud võimalikult palju jalul olema ja toimetama. Mida ma vahetult enne haiglasse minekut tegin? Pikutasin tund aega ega osanud kuidagi selle pikutamise ajal lõõgastuda.

Liikumise tähe all

Teise lapse sünd oli täiesti teistmoodi. Olin jällegi enamuse ajast rase suvisel ajal. Õnneks olin jõudnud arusaamisele, et olulisem igasugustest perekooli loengutest on liikuda ja liikuda. Ostsin siis oma esimese sammulugejaga kella ja see oli väike lisamotivatsioon ringi liikumiseks ja sammude kogumiseks.

Suvel sain lõpupoole nii kodutööd teha kui ka lihtsalt esimese lapsega kodus või vanemate juures suvitada. Ja ma ei saa ilmselt seda siin piisavalt rõhutatud, aga ma liikusin ja liikusin ja liikusin palju. Nädal enne sünnitustähtaega olen ma omale märkmetesse kirjutanud, et mu päevane keskmine sammude arv oli 9000. Tegin pikki jalutuskäike. Näiteks otsustasin ühel ilusal päeval kõndida Kristiinest TTÜ juurde.

Teise sünnituse ajaarvamine sai alguse tähtajal. Kui see aeg läbi sai ja mitte midagi ei toimunud, võtsin seda tõsisemalt ette igasugused pikad jalutuskäigud. Iga päev käisin vähemalt pool tundi kõndimas ja kuigi kõht oli suur ja liikusin kohati teosammul, meeldis see mulle väga. Vaadates praegu, kuidas 2,5a neiu pigem jookseb kui kõnnib, saan aru küll, kust see liikumise isu tuli. Või on asi vastupidi just. Mine võta kinni.

Igatahes hakkasid esimesed tundemärgid tekkima augustikuu viimasel päeval ja põhiline mõte oli, et mulle meeldiks väga, kui sünnikuupäevaks poleks 1. september 🙂 Triikisin veel mõned asjad, et saaks ikka mõnuga püsti olla ja jälle õue jalutama …

Ja oligi esimene september käes. Linn oli kooli minevaid lapsi täis ja mina võtsin ette tiiru abikaasa töö juurde, et lõunapausi ajal saaks santehnika poes käia soodustusi piilumas ja vajalikud asjad veel ära ajada. Arstiaeg oli ka ja kui varasemalt oli arstiga teemaks, et lepime edasise plaani kokku, siis arsti ülevaatamise käigus oli ta veendunud, et üle 24 h enam ei lähe.

Eredalt meenub veel see, kui neid kraanikausse ja kraane vaatasime, kurtsin ma, et nüüd ei jaksa selles poes rohkem olla – lähme liigume kuskile edasi. Valud olid siis ilmselt juba regulaarsed. Kutsusin suuremale lapsele ema hoidjaks (ta on 2 h autosõidu kaugusel) ja oli päris kindel tunne juba, et kaua ei pea enam ootama.

Pikutasin pisut ka kodus, et jõudu koguda ja kui minu ema kl 21 kohale jõudis, hakkasime sünnitusmaja poole sättima. Kell 22 kirjutati mind sisse ja ma veel uurisin, kas saaksin õue kõndima minna, aga nad ei olnud enam nõus mind välja laskma. Sain sünnitustuppa, tegime viimase kõhus oleva beebiga pildiklõpsu ja kui siis ühel hetkel kurtsin, et nüüd on küll selline tunne, et laps hakkab tulema, tuli ämmaemand ja ütles, et tuleb jah.

Tüdruk sündis teisena.

Meie blogija teine beebi – tüdruk.

Üks teadlik press, mille lõpus leidsin imekombel kuskilt veel mingeid energiariismeid ja kell 00:40 oli mu kallis teine beebi sündinud. Sel korral väikeste komplikatsioonidega, nii et tuli teha kiire ja lühike üldnarkoos, mille kõige suuremaks positiivseks mõjuks oli see, et pärast ärkamist oli tunne, nagu oleks öö läbi maganud ja täielikult välja puhanud. Mitte mingisugust tunnetki polnud, et oleks sünnitanud.

Tagantjärele tarkus oli teise raseduse ja sünnituse ajast väga suures osas ainult positiivne. Esiteks sain oma arstilt teada, et suvisel ajal, kui vedelikupuudus eriti tugevalt rasedaid piinata võib, tuleks süüa väga palju arbuusi, mille vedelik ei jää kehasse kinni. Ma sõin vist küll poole elu arbuusiisu tookord täis. Minuni jõudis väga selgelt seos paistesse mineku ja vedelikutarbimise vahel ja jälgisin seda väga hoolega.

Teine õppetund oli liikumine – sain aru, et mingit trenni pole mõtet ega vajadust teha, kui keha seda ise ei nõua. Küll aga on vaagnapõhja ja muude lihaste jaoks väga vajalik liikumine, isegi kui see on teosammul kõndimine. Võhma ja jaksu jagus mul terveks raseduse ajaks ja ka tähtaja järgsed päevad ei olnud selles mõttes väga rasked.

Kui kõndima ei jaksanud minna, siis eriti lõpupoole jälgisin, et oleksin püstises asendis. Triikisin, mida ma tavaliselt ei tee, koristasin kappe, sorteerisin asju – just selleks, et aktiveerida oma keha ja lihaseid. Õnneks ei kimbutanud mind üleliigne väsimus. Otseselt sünnitusega seoses võtsin kuulda varem saadud õpetussõnu, et haiglas on kõige tüütum avanemisperioodi ajal olla, see tähendab, et üleliia vara ei tasu sinna haiglasse minna.

Need on minu kolm erinevat sünniks valmistumist, kolm erinevat sünnitust ja kolm imelist beebit, kellest tuleb kasvatada tegusad, toredad ja asjalikud inimesed. Tegelikult on neist kaks juba päris asjalikud 🙂

 


Olen 6- ja 2-aastaste vahvate põnnide ema ja jaanuaris sündis meie perre ka kolmas laps. Töötan projektijuhina ja minu igapäevatööks on erinevate ettetulevate teemadega tegeleda (lahendada, delegeerida, infomüra eemaldada jpm). Kõige olulisem põhimõte, mida püüan nii töö- kui eraelus jälgida, on “selleks, et midagi muutuks, tuleb midagi muuta” ja eriti hea on, kui millegi muutmiseks on olemas plaan.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar