Milline aasta!

Aasta alguses ei ennustanud peaaegu miski seda kõike, mis meid 2016. aastal lõpuks ees ootas, kuid võime üsna uhkelt öelda, et saime vist hakkama. Möödunud aasta ei olnud kaugeltki minu elu parim, aga kohe kindlasti oli see viimastest aastatest sündmusterohkeim.

Jaanuaris olime rõõmsalt kolmanda lapse ootel ja kõik oli justkui kenasti. Elasime perega päris oma korteris ja lapsed käisid linnas lasteaias. Veebruaris saime maja juurde ehitaja, kes peagi suure hooga ehitama hakkas. Kohe nii suure hooga, et mitu aastat seisnud tööd valmisid justkui üleöö – vanad seinad võeti maha, kerkisid uued, majaplaan muutus ja vana maja hakkas ühtäkki tõesti kodu meenutama. Mina lõpetasin enda jaoks juba mitu aastat pigem hirmsa punnitamisena tundunud ettevõtmise ja hakkasin asja rahulikumalt võtma.

Siis tekkisid mul hingamisprobleemid, mis pärast haiglasviibimist diagnoositi rasedusaegseks ärevuseks. Ma ise seda ärevust ei tundnud. Meil oli kõik hästi. Arstid ei suutnud mu hingamisraskustele muud diagnoosi panna ja nii see jäi. Las ta siis olla, mis vahet seal tegelikult on! Kodu kerkis, lapsed käisid lasteaias ja mina muudkui paisusin. Aegamööda saabus mai ja see aeg, mil pesamuna pidi meiega liituma. Pärast mitmeid arutelusid ja vaikseid vaidlusi sündis konsensus, et see beebi tuleb siia ilma plaanilise keisrilõikega. Ta tuligi.

Ootamatu pööre

Sel maikuu päeval pöördus mu elu pea peale. Mitte miski ei olnud nii nagu vaja. Mitte miski ei olnud meie kontrolli all. Pesamuna seis oli halb ja läks aina halvemaks. Arstid ei osanud enam midagi teha, midagi uurida või kontrollida. Kõik oli justkui hästi, aga juhtmete külge aheldatud sedatiivide mõju all hoitud laps näitas vastupidist. Mitte miski polnud korras! Meil läks terve nädal, enne kui saime pesamuna süles hoida. Seitse päeva teadmatust, kas me saame ta üldse kunagi koju suurte õdede juurde viia. Sellele järgnesid lõputuna tunduvad päevad lastehaiglas ja õnneks õige pea ka vabanemine.

Järgnenud suvest on mul vähe mälestusi. Enamik neist on seotud pesamuna arstivisiitide ja koduse parketipanekuga, mis sai teoks ainult lähedaste abil. Lisaks valusa torkena kogu see jama, mille pidin läbi tegema, et koolist mulle tegelikult igati lubatud akadeemilist puhkust saada.

Elasime mõnda aega mu vanemate juures ja kesksuvel kolisime oma majja. Meil oli viimaks küttesüsteem, olid põrandad ja laed, mööbel. Oli oma kodu! Jah, ka korter oli meie oma, aga maal elamisest oleme abikaasaga juba kaua unistanud. Viimaks see juhtus! Tükk aega elasime usteta, kuid siis saabusid needki. Linke pole neil siiani ja ka liistud on panemata, sest mees, kellele selle eest maksame, ei ole kõige usaldusväärsemate killast. Välisuksi ootame juba kuid, kuigi mees pidi tulema nädala pärast.

Raske olla niisama

Sügisel läksid vanemad tüdrukud kohalikku lasteaeda, mis on väike ja armas, soe ja kodune. Mõlemad käivad nüüd ka linnas võimlemistrennis. Vanem juba teist aastat, noorem tegelikult kogemata, sest ta läks suuremaga sügisel esimesse trenni kaasa ja teatas, et tema tahab ka jääda. Treener lubas ja mis meil saigi selle vastu olla. Nüüd käivad mõlemad. Minu kohustuseks on neid kaks korda nädalas selleks linna ja tagasi sõidutada.

Muidu olen pesamunaga kodus ja ajan vaikselt oma äri. Oktoobri lõpus panin füüsilise poe kinni, et saaksin rohkem pere jaoks olemas olla. Olingi, olen siiani, aga see ei ole enam nii lihtne nagu ma alguses lootsin. Mul on raske niisama, justkui tegevusetult olla. Ma armastan oma lapsi meeletult ja siis veel veidi, aga koduse, selle niiöelda jalkaemme elu ei sobi mulle. Ma olen ikka olnud see inimene, kellel kogu aeg sada asja käsil ja tuli takus. Kodune elu tundub paigalseis või isegi tohutu samm tagasi, aga ometi tunnen, et ma ka ülikooliõpingute juurde praegu naasta ei taha.

Veetsime oma kodus esimesed jõulud. Katsime elutuppa pika laua, mille äärde kogunesid ka lähedased. Jagasime kinke, laste jaoks käis ka jõuluvana. Samal ajal tundus, et küttesüsteem ei soojenda meie maja piisavalt ära ning meil pole vahendeid selle mure vastu midagi teha.

Aastavahetuseks olime praktiliselt kõik haiged. Aasta, mis oli nii hästi alanud, lõppes natukene nukralt. Uus algas pereringis, kuid samavõrra kurvalt. Plikad käisid paar päeva lasteaias ja pidid siis tõsise nohu tõttu koju jääma. Rohkem pole nad sinna jõudnudki. Nüüd põeme kordamööda seda gripilaadset viirust ja püüame eluga jälle joone peale saada. See aasta pole meie jaoks hästi alanud, aga nagu näitas eelmine, ei ole hea algus tingimata märk heast aastast.

Tahame tänavu veel palju ära teha. Seda ennekõike majas, et luua siia kodu, millest oleme unistanud. Meil on veel pikk tee minna. Vahel tundub, et tahaks käega lüüa, alla anda, aga see ei ole meie moodi. Unistuste kodu on pingutamist väärt. Kui tulemuseks on just see, mida oleme aastaid oodanud, siis võime selle nimel ka aasta või paar rabada.

 

Milline oli teie möödunud aasta? Millised on plaanid käesolevaks?

 


Ma olen 28-aastane kolme lapse ema. Elame abikaasaga Kesk-Eestis, keset mitte midagit. Meie hoovis jooksevad metsast tulnud kitsed ja jänesed, majas möllab titega võidu eneseteadlik kass. Oleme abikaasaga mõlemad ettevõtjad ja lapsed on meil nutikamad kui meie ise. Iga päev üritame tasakaalustada tegemisi kahe firma, kolme lapse, nende lasteaia ja huviringide, koduehituse ning mööda Eestit laiali laotatud lähedaste vahel.

 

 

 

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar