Mida teha nutikate lastega?


Iga päev vaatan oma lapsi ja imestan, kui nutikad nad on. Mina omal ajal ei osanud pooltki nii paljut kui nemad, ma isegi ei üritanud. Ka nemad ei ürita, vaid tunduvad teadmisi ja oskusi justkui käsnana imevat. Aga kas see ikka on hea?

Linda otsib pidevalt uusi asju, mida õppida ja avastada, kuid emme-issi kardavad, et ühel hetkel ei oska me enam seda arengut piisavalt suunata ja toetada.

Linda otsib pidevalt uusi asju, mida õppida ja avastada, kuid emme-issi kardavad, et ühel hetkel ei oska me enam seda arengut piisavalt suunata ja toetada.

Meie suuremad lapsed on neljane ja kahene. Nad mõlemad räägivad soravalt, pikkade lausetega ja kõigile arusaadavalt. Mõned nende väljendid panevad imestama, kust nad sellist juttu küll kuulevad, teised jälle tunnistavad tõsiasja, et lapsevanematena peaksime oma juttu väga hoolega jälgima. Miks? Sest lapsed on väga nutikad – nad kuulevad, nad panevad tähele ja nad matkivad. Meie plikad suudavad oma uut sõnavara üsnagi korrektselt katsetada, pannes uued sõnad ja väljendid konteksti, kuhu need kuuluvad, kuid üsna tihti taban end mõttelt, et nelja-aastane, kahesest rääkimata, ei peaks end niimoodi väljendama.

Tänapäeva lastel on justkui kuhugi kiire. Kui mina olin nende vanune, räägiti kolmeaastaste kriisist, nüüd on see kaheaastastel. Omal ajal olin neljasena lugemisoskusega nagu paabulind parditiigi ääres, nüüd aga peetakse seda täiesti tavaliseks. Kuueselt õppisin esimesed venekeelsed väljendid, mille tähendust ma ei teadnud (välja arvatud head ööd soovimine, seda tegin teadlikult), minu omad nimetavad juba ingliskeelseid värve, numbreid ja loomi koos tõlkega. Kahene loendab väikeste vigadega kahekümneni, neljane juba arvutab sama summa ulatuses. Vahel ma imestan, mida nad seal lasteaias küll ülejäänud aastad enne kooliminekut teevad, kui nad juba nii palju oskavad. Veelgi enam, mida nad koolis tegema hakkavad?

Mina tahtsin omal ajal väga kooli minna, kuid olin oma klassis ainus, kes lugeda ja kirjutada oskas, vabalt arvutas ja nii edasi. Äsja ülikooli lõpetanud klassijuhataja ei osanud mind toetada, vaid jättis mu tihti tegevusetult ootama. Nii kadus koolimotivatsioon üsna ruttu. Ma tõesti ei taha, et sama juhtuks minu lastega. Kuid mida teha? Kuidas sellele arengule pidurit tõmmata? Ja kui ma seda ei tee, siis kuidas teha nii, et ühel päeval ei peaks ma lapsi vägisi kooli vedama, sest neil on seal igav?

 


Ma olen 28-aastane kolme lapse ema. Elame abikaasaga Kesk-Eestis, keset mitte midagit. Meie hoovis jooksevad metsast tulnud kitsed ja jänesed, majas möllab titega võidu eneseteadlik kass. Oleme abikaasaga mõlemad ettevõtjad ja lapsed on meil nutikamad kui meie ise. Iga päev üritame tasakaalustada tegemisi kahe firma, kolme lapse, nende lasteaia ja huviringide, koduehituse ning mööda Eestit laiali laotatud lähedaste vahel.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar