Meie pere tegus aasta

Tere taas, toredad Eesti Pere keskkonna lugejad!

Viimati kirjutasin siia pisut rohkem kui aasta tagasi, kui meie pere pesamuna sai aastaseks. Kolmanda lapse ootus ja esimene eluaasta oli huvitav ja väljakutseid täis aeg. Pidime kohanema olukorraga, kus lapsi oli ühtäkki rohkem kui ühe täiskasvanu käe otsa mahtus, mis sest, et üks lastest oli juba niipalju suur, et ta käest kinni hoida enam eriti ei tahtnud. Aasta sai täis ja elu läks oma kiiret rada pidi edasi.

Nüüd on meie kolmas laps kaheaastaseks saanud ja elu on omamoodi keerdkäike vahepeal keerutanud. Kui esimesel eluaastal oli see väike tüüp päris üksjagu haige, siis pisut peale esimest sünnipäeva ja gripi põdemist läks meil elu juba natuke rohkem reele tagasi. Üks päris suur ehmatus oli eelmise suve alguses kui pidime suisa erakorralisse lastehaigla vastuvõttu minema. Siis järgnes aga soe ja ilus suvi, pikk puhkus Viljandis ja uskuge või mitte – kõik lapsed olid täiesti terved kuni oktoobri alguseni!

Meie pere tegus aasta

Mõne lõiguga tervest aastast ülevaadet anda on muidugi täiesti lootusetu, sest kõik päevad on ju nii palju tegutsemist täis olnud. Suuremaid sündmusi on meil selle aasta jooksul olnud päris palju. Üks olulisematest verstapostidest oli näiteks meie vanima lapse kooli alustamine.

Esmakordselt kooli mineva lapse vanematena kolistasime ikka nii mõnegi ämbri läbi. Tänaseks on see kõik õnneks juba hakanud vaikselt rutiiniks saama.

Minu jaoks oli märgilise tähendusega ka meie septembri alguses 4-aastaseks saanud tütre valmisolek lasteaeda minna. Kui aasta varem kolmeselt oli ta täiesti ja totaalselt lasteaia vastu, siis nüüd tahtis ta sinna päris hea meelega minna. Tema põhiline lause läbi suve oli “mul pole ühtegi sõpra” ja neid mängukaaslasi on ta lasteaiast nüüdseks mõne leidnud.

Abikaasa rabeles mitmel rindel ja suvepuhkuse ajal leidsime tõesti vaid üksikud nädalavahetused ja mõned päevad perega koos aja veetmiseks. Meie kortermajas ja korteris toimus suvekuudel remont, mis ei saanud isegi kooli alguseks veel piisavalt valmis. Nii saime lastega päris palju minu ema juures Viljandis aega veeta. Septembri esimestel nädalatel said kodus olla vaid abikaasa ja koolilaps.

Väike isiklik suunamuutus

Ka isiklikus plaanis toimus eelmisel aastal palju. Õppisin uuesti unistama, mõtlesin ja tegelesin hästi palju teadlikult enda tahtmiste väljaselgitamisega ja hakkasin omandama uusi teadmisi ja oskusi täiesti uuest valdkonnast.  Sügisel leidsime toreda koduhoidja, kes meid kolm päeva nädalas mõned tunnid lastehoidmise ja koduga aitab.

Suvel alustasin teadliku treeninguga, et õppida oma süvalihaste ja vaagnapõhjalihaste toimimist paremini tundma. Võtsin selle ette, sest mul on diastaas (kõhusirglihase lahknemine), nabasong,  ja ma ütleks, et tol hetkel olid ka suhteliselt mittetoimivad süvalihased.

Olen varem proovinud erinevaid diastaasi raviks ettenähtud programme, mis ei ole mulle kuidagi klappinud. Midagi on mu jaoks alati puudu jäänud.

Otsisin päris pikalt, mis see õige lahendus võiks olla. Läbi erinevate soovituste leidsin lõpuks põhjalikuma käsitluse ja programmi “Restore Your Core”. See on aidanud mul ennast tunda oma kehas palju paremini, kui ma aastaid olen tundnud. Uued igapäevased liikumisharjumused on igatahes juba tekkinud.

Kuidas edasi?

Mul on plaanis lisaks mujale kirjutamisele ka siia aeg-ajalt väikseid ülevaateid kirja panna, millega parajasti oma kolme lapse kõrvalt tegelemas olen. Nagu ikka, logistika meistriklass on kolme väikse lapsega täies hoos.

Kui sind, hea lugeja, diastaasi ja vaagnapõhja teemad kõnetavad, siis kutsun sind Facebooki gruppi “Liigu teadlikult” (NB! ainult naistele) kaasa rääkima. 2019. aasta postitused on leitavad mu veebilehelt www.tegutse.ee ja aeg-ajalt postitan ühtteist ka instagrami @riina.arund.

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar