Lilled naisele

Sünnipäevareis sõbrannadega

Mul oli hiljuti sünnipäev ja kuna mulle on selline õhtujuhi ja süldilauaga pidu „eilne päev“, otsustasin hoopis kinkida endale väikese puhkuse päikese all. Tegelikult tahaksin reisida vähemalt korra aastas, aga kahjuks pole see lihtsalt majanduslikult võimalik. Reisile lähen ma sõbrannadega ning selline otsus tekitas päris mitu erinevat arvamust.

Esimene teema, mis esile kerkis, oli  lausa naljakas: „ No nii, lähete Türki, keskealised naised – raudselt noori poisse sebima.” Mina lähen ikka päikest nautima, rannas raamatuid lugema ja mis põhiline  – puhkama. See ongi puhkus, kui ei pea ise süüa tegema, koristama ja kellast kellani kinnises ruumis viibima.

Tõepoolest ei ole eesmärgiks kõigil naistel, kes ilma pereta puhkama lähevad, kedagi sebida. Oleme piisavalt enesekindlad naised ja oma ego turgutamiseks ei pea ebasiiraste komplimentide võrku langema. Meil on oma seltskond juba nii huvitav, et ei otsi juhututtavaid või veel hullem – mingeid kummalisi suhteid.

Mind ajavad alati naerma sellised kahemõttelised kommentaarid just nende inimeste poolt, kes tegelikult pole ise Türgis käinud. Või veel hullem – kui mõni mees teeb nalja teemal, miks te ikka muidu sinna lähete? Alati tekib tahtmine küsida, kas tema tegeleb reisil just mainitud tegevusega?

Teiseks teemaks oli: „Kuidas su mees lubab?“  Ma isegi ei taibanud, et peaksin seda küsima, sest mina ei ole oma mehe omand. Loomulikult arutasime seda, et mul on soov minna, et saaksime plaane teha, puhkused võtta jne. Meie peres pole nii, et naine teeb seda, mida mees käsib või lubab, meie peres ei elata kellegi teise taktikepi all.

Minu jaoks oleks see äärmiselt ahistav, kui peaksin igat oma tegevust mehega läbi rääkima või veel hullem, temalt selleks luba küsima. Sellisel juhul ei oleks ilmselgelt me enam koos. Me kasvatame koos oma lapsi, mitte teineteist. Loomulikult minnakse ühises elus mingite asjadega kompromissile ning arusaadavalt me suuremad ja tähtsamad asjad arutame omavahel läbi, aga meil kummagil on ka oma elu, oma sõpradega ja tegemistega.

Samamoodi tundub minule armukadedus lihtsalt haiglasena. Mu abikaasa töötas väga pikalt koos noore ja kena naisterahvaga, ja ma ei kujutaks ette, et ma oleksin käinud kuskil kurikas käes piilumas, kas nad ikka tõepoolest ainult tööd teevad. Samamoodi ei näe minu abikaasa potensiaalset ohtu igas minu meestuttavas.

Ma olen kasvanud üles vendadega ja olen läbi elu saanud pigem läbi just meestega. Mehe ja naise vahel võib vägagi sõprus olla, kõik sõltub ju sellest, millistel alustel sõprus on tekkinud. Sõprus on mu meelest suur sõna ja sel puhul ei ole sugu määrav. Sõprus on väga kaunis asi ja minu jaoks ei oma tähtsust, kas sõbraks on mees või naine.

Ma ju ei testi oma sõbra peal naiselikkust, meil lihtsalt on omavahel paljust rääkida, ühised arusaamad elust ja teineteise seltskonnas huvitav. Ma ei vaata oma sõpra kui meest, vaid kui inimest, kes on minuga samal lainel.

Armukadedusel aga ei ole minu meelest midagi pistmist armastusega. Suhe põhineb ju ikka vastastikusel usaldusel ja armastusel ning armukadedus on isekas ja minu arvates ebakindluse märk. Olen oma abikaasaga juba nii pikalt koos elanud ja ma tunnen teda ning tean, millised on selle inimese prioriteedid ja tõekspidamised.

Loomulikult on igal inimesel oma arvamus, aga ilmselgelt on ka heas suhtes aeg-ajalt vaja hingamisruumi. Mina võtan omale aja just sellistel pisikestel puhkusereisidel.

Kuidas Teie suhtute puhkusesse ilma pereta ning kas armukadedus on tolereeritav?

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

 

 

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar