kaks sõbrannat

Oma head sõpra saan alati usaldada

“Sõber on see, kes annab sulle täieliku vabaduse olla sina ise.” (Jim Morrison ) Üheks elu olulisemaks asjaks pean ma inimestevahelisi häid suhteid ja sõprust. Teises klassis vahetasin ma kooli ja pinginaabriks sattus tüdruk, kellega me kohe ka suurteks sõbrannadeks saime. Oma lapselikuses siiruses arvasin, et meist saavad sõbrannad terveks eluks ja tuleb aeg, kui omavahel suhtlevad meie lapsed ja käime läbi perekonniti.

Kahjuks juhtus aga sedasi, et tema leidis omale uue  parima sõbranna juba põhikooli viimases klassis ja keskkoolis meie teed lahku läksidki. Mäletan, et mulle jäi ikka tollal väga sügav okas  hinge ja päris mitu aastat ma oma usaldusringi kedagi ei lasknudki.

Kuna mul juba lapsena oli väga suur soov kuhugi ära minna, siis pärast keskkooli kolisin ma üksi päris kaugele oma lapsepõlvekodust. Seitsmeteistkümneaastane, taskus keskkoolist saadud müüjapaberid, kümme rubla laenatud raha ning kott äratuskella ja mõningate riietega. Ilma lähedaste toetuseta ja sõpradeta.

Sõbraks esimesest kohtumisest

Ma pean ennast päris heaks suhtlejaks ja ega ma norutama jäänud. Tulid uued tuttavad, uued tuuled… Järgmisel suvel sattusin kuidagi kummaliste kokkusattumuste tõttu ma aga ühe neiu sünnipäevale. Mäletan et viisime talle kingiks sületäie rabarbereid :-).

Ma võin küll siira südamega väita, et meist said kohe sõbrad. Meie maailmavaade klappis, jutt sujus ja kui taaskord ühel üritusel kohtusime, hakkasime igapäevaselt suhtlema. Naljakas on see, et kuigi me pole isegi mitte väga kaugelt sugulased, on meid peetud õdedeks, sugulasteks. Mis teha, nimedki ju sarnased.

Kord kui olime mõlemad noored, blondid ja lühikeste kuklasoengutega ja magasime pärast pidu minu ema juures, ei julgenud mu ema mind äratama tulla, sest ta ei saanud aru kumb meist kumb on.

Meie sõprus on kestnud nüüdseks väga kaua. Me ei koputa kunagi uksele, kui üksteisele külla läheme, ja kumbki meist ei käitu teineteise kodus kui külaline. Maarika teeb süüa ja Jaanika koristab ehk kummalgi on tavaliselt oma tegevused teada ning ühiselt saame teineteise lapsed ka hoitud.

Kuigi praeguseks elame üksteisest pisut kaugemal ja ei räägi igapäevaselt, siis alati kui kokku saame, algab jutt sealt, kust viimati pooleli jäi. Olen oma nutud tema najal nutnud ning elus on olnud asju, mida oleme usaldanud vaid üksteisele.

Ma väga hindan, et olen saanud enda kõrvale sellise inimese ja usun, et ta teab seda. Olen alati oma lastele rääkinud, et sõpruse juures on kõige tähtsam see, kui sind ei otsita üles mitte siis, kui on abi  vaja, vaid siis, kui su sõber tunneb, et sinul on teda vaja.

Sõbrad jagavad oma rõõme ja muresid ning toetavad üksteist ka nendes ettevõtmistes, mis nagunii liiva jooksevad.  Samamoodi on minu jaoks õige sõber see, kes julgeb sulle su vead kõva häälega välja öelda ning ei solvu, kui sina seda ka talle ütled.

Ma alati olen rääkinud, et olen õnnelik inimene just selles suhtes ja et mul on väga tore tutvusringkond. Vanemaks saades olen õppinud ära ka teiste kuulamise ja momendil ma tõesti suhtlengi vaid nende inimestega, kellega on mul hea olla.

Ma olin juba lapsena hästi poisilik tüdruk ja pigem jõlkusingi ringi just poistega. Kujutan ette, et ega mu vend küll väga õnnelik polnud, kui ta oma sõpradega kuhugi minna tahtis ja see plikanähvits ennast jälle kaasa pressis.

Ka nüüd avastan tihtilugu, et ma suhtlen pigem meestega või vähemalt mul on nende vestlusteemasid huvitavam kuulata. Ma ei oska kaasa rääkida ei moe ega ka televisioonis jooksvate seebikate teemal, aga mulle meeldib jalgpall ja kui vähegi võimalik, siis käiksin läbi kõik autorallid.

Meie koju on olnud alati oodatud kõik laste sõbrad. Suuremate laste sõbrad olid mul kõik nime- ja nägupidi teada ja poisi sõprusringkond polegi aastate jooksul muutunud. Tüdruk aga vahetas kooli ja oma sõbrannad on ta leidnud ülikoolis õppides.

Pesamuna õpib meil neljandas klassis ja juba päris mitu kuud kuulen tema suust ühe lapse nime lastest-sõpradest rääkides rohkem kui teiste klassiõdede oma. Enamasti sätib piiga ennast külla Rakverre, loomulikult emade nõusolekul. Ilmselgelt on linnas rohkem tegevusi kui meil maal.  Mõnikord on ka tema sõbranna meile ööseks jäänud, minu jaoks on see kui puhkus. Maja on positiivset energiat täis ja saan omaette toimetusi teha.

Täna ongi sõbra- ehk Valentinipäev. Mina seda tähtpäeva pole eriti omaks võtnud, aga piigale on see väga tähtis, meisterdab kaarte ja käime koos pisikesi kingitusi ostmas.

 

Kuidas teie tähistate Valentinipäeva? Kas Sinul on kõrval sõber, kellele saad alati loota?

 


Maarika K. peres kasvab kolm last, 25 aastane poeg ja kaks tüdrukut vanuses 23 ja 10. “Ma armastan meeletult raamatuid  lugeda ning olen paadunud “maailmaparandaja” ehk ei jäta kunagi väljendamata oma arvamust teemadel, mis mulle korda lähevad.  Mulle meeldib roheline mõtteviis ja taaskasutus. Kuna mu töö nõuab väga palju suhtlemist, siis oma jõu ja rahu taastan kas mere ääres või jalutades.”

0 Kommentaarid

Kirjuta kommentaar

Kas soovid sõna sekka öelda?
Palun tee seda, sinu arvamus on tähtis!

Lisa kommentaar